Unistuste päev annab jõudu haigusega võidelda

Piirkonnapolitseinik Aili Tambi julgustab Dimat katsuma märulipolitseiniku mundrit. Enne on ta üksipulgi tutvustanud patrullpolitseinike töövahendeid. Politseiniku ametist unistavale poisile kulub selline kiirkursus marjaks ära.

FOTO: Matti Kämärä

Vähihaige Kohtla-Järve poiss Dima veendus oma unistuste päeval soovis, et kui ta ükskord haiguse seljatab, hakkab ta korravalvuriks.

11aastase Dima unistuste päev satub jõulukuule ja võib-olla sellepärast õnnestub see veel paremini kui loodetud.

Politseiautoga ujuma 

«Kõik läks superhästi,» on heategevusfondi Minu Unistuste Päev Ida-Viru vabatahtlikel Kersti Urbalal ja Mari-Liis Kallikormil 10. detsembri õhtul pöidlad püsti.

Aga alustame algusest. Dima elab Kohtla-Järvel viiekorruselises majas koos vanemate, koer Frankie ja kass Pipetkaga. Kella kolme paiku peatub maja ees patrullauto. Dima teab, et läheb koos emaga Toila spaasse ujuma, aga et sinna eskordib teda politsei ja vahepeal on hariv peatus Jõhvi politseijaoskonnas, tuleb talle üllatusena.

«Nüüd kohtud oma tulevaste kolleegidega,» ütleb Kersti, kui piirkonnapolitseinikud Aili Tambi ja Margus Murdsalu end tutvustavad. «Tahad teada, millega me tegeleme? Sõidame siis,» viipavad vormikandjad häbeliku poisi autosse.

Politseijaoskonnas korraldatakse väikesele külalisele põhjalik esitlus: Aili Tambi näitab ükshaaval patrullpolitseiniku igapäevast varustust ning selgitab, kuidas ja millal midagi kasutatakse. Nuia, taskulampi, raadiosaatjat ja veel mõnda abivahendit saab Dima oma käega katsuda. Erandiks on relv, mida kabuurist välja ei võeta.

Koos uuritakse, kui raske on kuulivest − selle proovimisest Dima keeldub. Küll laseb ta enda peal katsetada käeraudu, sest on kunagi plastmassist mänguanaloogidest end vabastada suutnud. Päris käeraudadega ei õnnestu see ka pika pusimise peale.

Vahepeal ilmub liikluslinnaku õppeklassi uusi nägusid. Lõvi Leo on poisile mitmesugustelt üritustelt tuttav, aga kiivri ja kilbiga märulipolitseinikku pole Dima varem näinud. Kas kaitsekilp on ikka piisavalt tugev, et tõrjuda kive või märatsejate jalahoope? Dima testib. «Võid isegi kõvemini koputada,» julgustab Aili Tambi.

Heategevusfond Minu Unistuste Päev

Minu Unistuste Päev on 2011. aastal loodud vabatahtlike tegevusel ning toetajate rahastusel põhinev organisatsioon, mis viib ellu raskelt või krooniliselt haigete laste unistusi, et tuua nende ja nende lähedaste ellu rohkem rõõmu ning sära.

Fondi põhitegevus on individuaalsete unistuste täitmine. Arstid valivad välja lapsed, kes seda kõige rohkem vajavad. Lisaks korraldatakse lastele, kes viibivad suure osa ajast haiglas või kodusel ravil, lõbusaid grupiüritusi, mis aitavad neil üksteisega suhelda ja oma lapsepõlvest rõõmu tunda.

Koostööd tehakse Tallinna lastehaigla, Tartu lastekliiniku, Narva haigla, Ida-Viru keskhaigla ning paljude patsiendiühingutega.

Allikas: Minu Unistuste Päev

Oodatakse endi sekka

Dima saab veel piiluda politseinike jõusaali ning uudistada, kuidas patrullautol vilkurid tööle pannakse. Lõpetuseks ütlevad külalislahked mundrikandjad, et ootavad Dimat kümne aasta pärast enda sekka.

Politseinikuks saamine on poisi ammune soov, mille Minu Unistuste Päeva vabatahtlikud kohe esimesel külaskäigul välja peilisid. «Saime ka teada, et talle meeldivad loomad ja ujumine. Ja PlayStation − kellele ei meeldiks?» jutustab Kersti.

Mängukonsool asuski unistuste edetabelis kõige kõrgemal kohal.

«Kui küsisime: »Kallis laps, millest sa unistad?«, siis esimene asi, mida ta sosistas, oli »PS«. Me ei saanud algul aru. »PlayStation,« ütles Dima uuesti. Vaatasime Mari-Liisiga teineteisele otsa, sest Minu Unistuste Päev ei kingi tavaliselt suuri asju. Organisatsiooni missioon on kinkida erilisi elamusi. Aga seekord tegime erandi − Sony Centeri abiga õnnestus seegi soov täita,» rõõmustab Kersti.

Loa saamine erandiks ei olnud lihtne, nagu ka Dima teekond unistuste kingini. Kui politseinikud juhatavad poisi Toila spaahotelli, et ta saaks ujuma minna, selgub, et enne tuleb lahendada kriisiolukord. Vastuvõtutöötaja teatab kaotsiläinud aardest. Õnneks on jäetud kaart ja korrakaitsjad usaldavad aarde leidmise Dimale, kes on äsja politseis vajaliku väljaõppe läbinud.

Toila kunstikooli õpetajate joonistatud aardekaart juhatab savituppa ja mängutuppa, poodi ja restorani. Kõikidesse «kontrollpunktidesse» on päkapikud jätnud pisikese meelehea, aga jackpot ootab fuajees kuuse all.

Paberit kingilt maha koorides variseb Dima seljast kogu tagasihoidlikkuse rüü − väikese poisi rõõm on nii suur, et sellest jätkub kõigile.

«Oled sa õnnelik?»

«Ma olen liiga õnnelik!»

Kas liiga õnnelik on võimalik olla? Päevakangelane kinnitab, et on.

Kui Dima aimab, mis kingipakist välja tuleb, ei taha suur rõõm väikese poisi sisse ära mahtuda. Vabatahtlikud Mari-Liis ja Kersti rõõmustavad ühes päevakangelasega.

FOTO: Matti Kämärä

Pisarateni õnnelik

Enne veel, kui Dima saab mängukonsooli kallale asuda, ootavad termid ja õhtusöök. «Kas ma pean pärast seda kohe magama minema või võin natukene mängida?» uurib ta emalt.

«Oleneb, kui väsinud sa oled, homme on koolipäev,» meenutab ema.

«Aga teeme nii, et ma panen PlayStationi üles ja siis lähen magama,» pakub poiss välja nutika kompromissi.

Ema Oksana tunnistab, et poja unistuste päev on teinud ka tema väga õnnelikuks. Pisarateni õnnelikuks. Naisele, kes töötab hooldekodus, õpib Tallinna tervishoiukõrgkooli Kohtla-Järve osakonnas ning on toeks raskelt haigele pojale, kulub ära iga rõõmukilluke.

Tegelikult võib selle pere rõõmu lausa kolmega korrutada. 10. detsembril saab teoks Dima unistuste päev vol. 2. Esimene toimus oktoobris, kui Kohtla-Järve poiss lendas politsei- ja piirivalveameti kopteriga Tallinna kohal ning tutvus lennusalga tööga. Vaatamata tihedale udule oli lend vahva kogemus ja Dima mõtles isegi korraks piloodiametile. Politseipatrulli tööga tutvumine elustas aga esialgse unistuse.

Unistuste päeva «kolmas etapp» jääb aga uue aasta algusesse, kui Kohtla-Järve tantsutrupp Viis Tähte esitab tantsu Dima lemmikartisti, Vene räppar LJ muusika järgi. «Küll ilma sõnadeta, sest need on ebakultuursed,» täpsustab Kersti, kes loodab selleks ajaks hankida LJ autogrammiga plaadi.

Otsib mantlipärijat 

Kersti, kes on aastate jooksul korraldanud ligi kuuskümmend individuaalset unistuste päeva ja saanud selle eest riigi presidendilt aasta vabatahtliku aumärgi, teeb heategevusfondis oma viimaseid tegusid. Oma pojad Robin ja Kristopher, kes põevad haruldast X-liitelist agammaglobuliinaneemiat, vajavad aina rohkem ema hoolt.

«Meie teekond läheb järjest raskemaks ja ma tahaks võimalikult palju aega poistega koos veeta. Teiseks tunnen, et olen liiga vana. Pealegi õpin Tallinna tervishoiukõrgkoolis õeks ja see võtab ka palju aega. 2020. aastal lõpetan − saan siis 50 ja kingin endale õe diplomi. See on selline kingitus, mida mulle keegi teine teha ei saa ja mida ei saa keegi minult ära võtta.»

Aga enne vabatahtliku ameti mahapanemist on üht-teist veel teha. Jaanuaris läheb ta koos Ida-Viru väikese muusikasõbraga Karl-Erik Taukari stuudiosse ja poniga sõitma. Kevadel viib aga ühe tennisehuvilise lapse Anett Kontaveitiga kokku ning lennutab seejärel piiri taha mõnele WTA mängule. «Tahan panna oma tegevusele selles organisatsioonis ägeda punkti,» unistab Kersti.

Seejärel soovib ta teatepulga mõnele nooremale üle anda. Selles osas vaatab Kersti lootusrikkalt Mari-Liisi poole.

Saab positiivse laengu 

Mari-Liis tunnistab, et polnud unistuste päevast midagi kuulnud, kuni luges poolteist aastat tagasi Põhjarannikust, kuidas täideti nelja-aastase Narva poisi Artjomi kaks soovi: juhtida laeva ja lennukit.

«Mõtlesin, et issand kui äge asi ja seda tehakse Ida-Virumaal! Otsustasin, et tahan ise ka kaasa lüüa. Dima oli minu esimene personaalne unistuste päev. Grupiüritusi olen enne ka teinud. Iga kord on pärast selline tunne, et võiks lennata − need tunded ja emotsioonid on nii ehtsad ning jäävad pikaks ajaks meelde. Mul tuleb suhteliselt lihtsalt pisar silma, aga need on ainult õnnepisarad.»

Mari-Liis õpib Tartu ülikoolis ning töötab Jõhvi politseimajas siseministeeriumi infotehnoloogia arenduskeskuses tehnikuna, pakkudes IT tuge politseile, päästele ja häirekeskusele. Ehkki elu on kiire, püüab ta ka edaspidi vabatahtliku töö oma ellu mahutada. «Sellest saab tohutu positiivse laengu.»

Kersti rõõmustab, et unistuste päev on kogukonnaüritus, mis liidab eri elualade inimesi.

«Seekord panime nii politsei kui hotelli endale kaasa elama. Sellele mõeldes ajavad tänutunne ja emotsioonid üle ääre. Me ei saa lastele tervist anda, aga me saame kinkida rõõmu ja emotsioone, et nad tuleksid toime pikkade haiglapäevadega. Me veedame nende lastega kvaliteetaega. Aega, mida neil on tavaliselt vähe.»

Laupäeval olid Kersti ja Mari-Liis Ida-Viru keskhaiglas, kus viisid lasteosakonna patsientidele jõulurõõmu.

Mis neile endile jõulurõõmu valmistaks? See, kui vabatahtlike pink kasvaks Ida-Virumaal pikemaks.

Vabatahtliku tegus aasta

Kersti Urbalal jääb lõppeva aasta kontole kümne lapse täitunud unistus.

Näiteks aitas ta kaasa sellele, et täituks sarkoomi põdeva 7aastase Kohtla-Järve tüdruku koerasoov. Katja unistas oma pikkade raviprotseduuride ja keemiaravi ajal kääbusspitsist, kellele ta oli juba nimegi välja mõelnud. Tallinnas toimunud unistuste päeval andsid vabatahtlikud hotellis Katjale mõistatuse, mis viis ta lõpuks käpajälgede järgi neljajalgse sõbrani.

Kohtumine oli väga emotsionaalne − kutsikas ja tüdruk sõbrunesid kohe. Lisaks käis Katja loomakliinikus, kus sai hulga näpunäited koerte eest hoolitsemiseks.

Selleks, et täita 11aastase Evelina soov, tuli aga sõita Klaipedasse, kus ta sai koos delfiinidega ujuda. Kohtumine maailma kõige targema ja imelisema veeolendiga tõi tüdrukule tükiks ajaks naeratuse näole.

«Evelinale õpetati ka delfiiniga suhtlemist: kui ta käed üles tõstis, tegi delfiin vägeva salto. Kui tüdruk käsi paremalt vasakule liigutas või vastupidi, ujus delfiin ümber tema ja kutsus ninaga targalt noogutades endale lähemale. Rahulikult ja väga aeglaselt liuglesid nad üheskoos suures basseinis, Evelina turvaliselt delfiini kõhul,» kirjeldasid vabatahtlikud imelist päeva.

«Delfiin andis Evelinale usu, et selles maailmas on kõik võimalik. Andis teadmise, et kui unistada suurelt, siis unistused tulevad sinu juurde, tonksavad sind ninaga ja kutsuvad ujuma. Kui on jälle raske, siis me meenutame hetke, kui delfiin ja Evelina üksteisele silma vaatasid,» kirjutas tüdruku isa.

Kõiki lugusid saab lugeda Minu Unistuste Päeva kodulehel.

Tagasi üles