Tallinna loomaaia direktor Tiit Maran: loomade tehistingimustes pidamine on kallis lõbu

Külli Kriis
, ajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Loomade tehistingimustes pidamine on kallis lõbu,” tõdeb Tiit Maran.
“Loomade tehistingimustes pidamine on kallis lõbu,” tõdeb Tiit Maran. Foto: Matti Kämärä

Enam kui kolm kümnendit Euroopa naaritsa liigina alalhoidmisega tegelnud ja kolmandat aastat Tallinna loomaaeda juhtiv Tiit Maran ütleb, et temas tekitab järjest rohkem hirmu see, et tavaliste liikide arvukus langeb kogu maailmas.

Loomaaia direktor olete olnud kaks aastat, Euroopa naaritsa liigina säilitamise nimel tegutsenud üle 30 aasta. Kumma tegevuse järgi teid Eestis rohkem teatakse?

Tuntus mind eriti ei huvita, aga ilmselt 30 aastaga tehtuga olen saavutanud rohkem kui kahe aastaga. Kuigi need kaks aastat käivad mõlemad kolme eest.

Kas teadustöö pool on kahel viimasel aastal natuke tagaplaanile jäänud?

Eks ikka, juurde on tulnud väga palju administratiivset asjaajamist. Proovin nii palju kui võimalik naaritsategevust ikka kursi peal hoida, mitte ainult Eestis, vaid ka väljaspool.

Loomaaiaga seoses tekivad ka igasugused muud sõidud; tulin just Šotimaalt, käisin vaatamas, kuidas seal tiigreid peetakse − et meil Tiigrioru ehitamisel suuri apsakaid ei tekiks. Maailmas on massiivselt kogemusi loomade tehistingimustes pidamisel. On kaks poolt: et loomade heaolu oleks võimalikult tagatud ja et see oleks mõistliku hinnaga − tehistingimustes pidamine on kallis lõbu.

Naaritsatega hakkasite tegelema ju juba sel ajal, kui nad meil veel looduses elasid.

Ülikooli lõpetasin 1983. aastal, naaritsatega alustasin juba tudengina. Tulin Mati Kaalu juurde ja palusin tööd. Mati Kaal ütles, et inimene, kes loomaaeda tööle tuleb, peab kerge linnukesega olema, päris normaalne inimene ei tule siia. Ilmselt minu ebanormaalsus on kestnud juba üle 35 aasta.

Mati Kaal teadis naaritsa lugu Venemaalt − tal olid Nõukogude Liidus teaduse poole pealt väga põhjalikud sidemed − ja tema selle teema mulle välja pakkus.

Esimene asi oli õppida ja aru saada, milline Eestis üldse olukord on. Naaritsate asurkonnast ei olnud tollal midagi teada. Kui otsustasin, et ma selle teemaga tegelema hakkan, rääkisin sellest oma isale (loodusfilmide meister Rein Maran − K.K.). Isa kuulas hoolikalt ja ütles, et sellest peaks filmi tegema. See film − “Euroopa naarits” − tõi teema Eesti avalikkuse tähelepanu alla.

2010. aastal Hiiumaal naaritsapojaga. ERAKOGU 

Viimane looduses elanud naarits püüti Eestis vist 1996. aastal?

Jah, Tallinna külje alt Arukülast − see on viimane, mis on dokumenteeritud. Vahepeal tulid Mandri-Eestist teated, et kusagil olla nähtud, aga kontrollimise tulemus oli puhas null.

Teadmine, mida selle loomaga üldse teha, tuli osalt Venemaalt. Novosibirski teadlane Dmitri Ternovski oli väga hea väikekiskjate paljundaja ja tundis neid väga hästi looduses; filmi käigus õnnestus mul tema juures käia ja seal sain ka esimese praktilise kogemuse, kuidas naaritsaid üldse tehistingimustes pidada. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist oli järgmine suur kogemus USAs, kus paar nädalat mustjalg-tuhkru taastamisgrupi juures kogemusi omandasin. Selle baasi peal ehitasime siinse kogemuse üles ja oleme seda hiljem vigadest õppides korrigeerinud.

Ükski liik ei eksisteeri oma mullis; iga liigi kadumisele eelneb ja järgneb midagi. Mis eelnes naaritsa kadumisele?

Liikide kadumine on väga pikaajaline protsess. Ockhami habemenoa printsiip, et kõige lihtsam seletus on tavaliselt tõene, liikide väljasuremise puhul ei kehti. Naaritsa puhul algas esimene väljasuremise hoog ilmselt elupaikade kadumisega suurel kuivenduste perioodil. Ühel hetkel hakkas mõjutama jaht, mis läks eriti intensiivseks siis, kui mingi nahk läks moodi. Siis toodi Ameerika naaritsad juba farmidesse − ja ei ole farmi, kust loomad välja ei pääse.

Väga sagedasti on ka selliseid kohti, kus me ei saagi aru, miks liik ära kadus. Näiteks Poola, kus naarits väga suurtel aladel ükskord lihtsalt kadus ära. On erisugused põhjused, nende koosmõjud ja võimendumised ning alati võib olla olnud veel mingi põhjus, mida me ei ole suutelised tagantjärele enam kindlaks tegema.

Mida naaritsa kadumine kaasa tõi?

Tohutult raske on hinnata, sest seosed keskkonnas on väga keerulised. On mõned liigid, kellel on võtmeliigi funktsioon: kui hunt ära kaob, läheb sõraliste arvukus kohe üles ning see avaldab mõju puistutele ja teistele loomaliikidele. Naaritsa puhul on seda seost raske leida, sest samalaadseid väikseid kiskjaid on päris palju.

Minule pole teema niivõrd see, milline on naaritsa roll keskkonnas, kuivõrd see on tugevalt eetika küsimus. Me peame proovima alal hoida võimalikult kõiki erisuguseid eluvorme.

Miks mink meie naaritsa välja tõrjus?

Nad on välimuselt sarnased, aga evolutsioonilises mõttes erinevad liigid. Mingi sigimine on palju plastilisem. Kui naaritsa tiinus kestab alati 42 päeva, siis mingil võib see olla sõltuvalt looduslikest tingimustest 30−90 päeva. Mingi pesakond on suurem ja ta on ise ka suurem.

Kui mink on invasiivses faasis, kus ta läheb uuele territooriumile, kasvavad pesakonnad kohe suuremaks ja mingi arvukus läheb kõrgemale. Mis tähendab, et ta täidab nišše hästi kiiresti − see on omane kõikidele liikidele, kes uutele aladele satuvad.

Kuna sarnaste liikide vahel on nähtus, mida nimetatakse gildasiseseks agressiooniks − rebane ei armasta kährikut, nugis ei armasta tuhkrut ja kui vähegi võimalik, ka ründab teda −, siis avaldas mink naaritsale mõju ka teda otseselt tappes ja elupaikadest välja surudes. Seda on dokumenteeritud Valgevenes ja  Hispaanias.

Millist eesmärki täidab loomaaias elav naaritsa tehispopulatsioon?

Need isendid, kes meil siin on, loodusesse lahtilaskmiseks ei sobi − nad saaksid seal üsna kiiresti hukka. Tegeleme liigi genofondi säilitamisega, keeruliste arvutiprogrammide abil valime välja õiged paarilised. See ei piirdu loomulikult ainult Tallinna loomaaiaga, üle Euroopa osaleb selles programmis 16 loomaaeda ja igal aastal toimub loomade vahetamine ühest loomaaiast teise, et õigeid paarilisi leida.

Hiiumaale viisite esimesed naaritsad 1999. aastal?

Tegelikult aastal 2000, 1999. aastal hakkasime sealt minki välja püüdma. See oli hästi põnev operatsioon ja kui ma alguses arvasin, et see on naaritsate asustamise juures kõige keerulisem asi, siis tagantjärele ütlen, et see oli kõige lihtsam. Ühte liiki loodusest kätte saada, kui sa teda tunned, ei ole keeruline, aga pärast naaritsat loodusesse saada − vaat see on keeruline ja võtnud aastaid. Alles 2013. aastal võisime esimest korda öelda, et oleme edu saavutanud.

Kui palju te sinna nende aastate jooksul naaritsaid viisite ja kas praegu võib juba rääkida püsivast asurkonnast?

Kokku oleme sinna üle kuuesaja looma lahti lasknud, aga nende väikeste loomade suremus on väga kõrge − arvame, et talve jooksul sureb iga kolmas isend välja.

Nüüd juba teist aastat pole olnud vajadust sinna loomi juurde viia. Aga ma ei tea, mida toob kaasa selle aasta põud, sest niisugust põuda nagu tänavu pole enne olnud. Väikesed ojad ja jõed lakkasid olemast ning Hiiumaa puhul on see kombineeritud näriliste hästi madala arvukusega − ma ei tea, mida see naaritsa arvukusele tähendab. Kui populatsioon selle talve üle elab, võin üsna kindel olla, et see jääb pikemaks ajaks ise püsima.

Üritasite naaritsaid ka Saaremaale asustada.

Saaremaal oli pilootkatse ja see läks täielikult luhta, enamiku naaritsaid sõid rebased ära. Mul oleks kange tahtmine Saaremaale uuesti minna, sest võimalik, et me tegime midagi valesti, ja ainult ühe katse peale ei tahaks kohe püssi põõsasse visata. Aga see sõltub väga suurel määral rahastamisest, liikide taastamine ei ole odav. Kahe saarega oleks edu tõenäosus palju suurem; kui Hiiumaa populatsioon püsima jääks, saaksime naaritsaid sealsetest mitte kõige parematest elupaikadest püüda ja lasta lahti Saaremaale, kus nende ellujäämise tõenäosus on palju suurem.

Millal loodi loomaaias liigikaitse labor ja kas see oli otseses seoses naaritsatega?

Saime Euroopast keskkonnainvesteeringute keskuse kaudu raha ja uues laboris oleme olnud kolm-neli aastat. Varem oli Haabersti vanas kontoris lihtsalt üks väga tagasihoidlike tingimustega ruum. Naarits on kogu aeg põhiteema olnud, praegu oleme natuke ka lendoravaga tegelnud ja geeniuuringuid teinud ning keskkonnainspektsioonile ekspertiise koostanud.

Kas 1999. aastal asutatud sihtasutus Lutreola oli mõeldud laborit toetama?

Nad on olnud läbi põimunud. Loomaaial kui linna asutusel oli tööde tegemiseks välismaalt suhteliselt raske raha taotleda. Siis sai Tallinna linna poolt see sihtasutus loomaaia juurde loodud, just looduskaitselise ja teadusliku tegevuse eesmärgil. Nüüd on ta siin kõrval projektipõhiselt toimetanud.

Paar aastat tagasi hakkas alguses puhtalt naaritsakeskne Lutreola pöörama tähelepanu ka mõnele teisele liigile. Mille järgi need liigid valisite?

Täpsustan, et Lutreola tegeles ka ebapärlikarbiga: tegime Lahemaal ebapärlikarbi inventuuri ja koostasime keskkonnaametile tegevuskava.

Kui toetamisest rääkida, siis loomaaiad reeglina toetavadki liigikaitselist tegevust looduses, ka teistes riikides. Vabatahtlike abiga on meil siin müüdud huvitavaid ja ilusaid asju, mis inimestele meeldivad, ning selle tulemusena jaotasime eelmisel aastal koos annetustega laiali üle kaheteistkümne tuhande euro, sel aastal koguneb üle kahekümne tuhande. Kuhu see raha täpselt läheb, on kirjas Lutreola kodulehel.

Liigid on suuresti ära määratud sellega, et kui meil on näiteks T-särk Amuuri leopardi pildiga, siis see raha läheb Amuuri leopardi toetamiseks Kaug-Idas. Oleme ka naaritsa jaoks raha kogunud − ja ka lendorava jaoks. Lendoravale kahe aastaga kogutud raha läheb sel aastal korraga Eestimaa looduse fondile lendorava projekti toetamiseks.

Lendorava eestkõneleja Uudo Timm rääkis eelmisel kevadel plaanist hakata ka lendoravaid loomaaias tehistingimustes paljundama. 

Riia loomaaias peetakse lendoravaid ja nad paljunevad hästi. Probleem on selles, et vangistuses sündinud lendoravad minetavad võime liuelda, meil tuleb neile selle oskuse õpetamiseks metoodika leida. Juhul kui tahame neid kunagi ikka ka loodusesse lasta. Lootus Life-projektist raha saada luhtus, nii et sellisel kujul jääb asi ära, aga ma usun, et tehistingimustesse toome nad nii ehk naa. Kindlasti mitte Eesti loodusest, vaid teistest loomaaedadest, et saada kätte paljundamise kogemus ja võimalik, et ka liuglema õpetamise metoodika. Alles siis võiks mõelda, kuidas meie oma lendoravaid kasutada.

Lendorava populatsiooni olukord on meil ikka erakordselt nigel. Mõnes mõttes on lendorava lugu klassikaline vastasseisu näide, kus ühel pool on metsandus ja teisel pool vanadest metsadest sõltuv liik. Seda on olnud mitmetes riikides, et ärihuvi ja teise liigi huvi lähevad omavahel tugevasse konflikti ning selle liigi huvi kaitsta on erakordselt raske. Eriti siis, kui selles majandusharus on välja kujunenud põlvkond inimesi, kes sellest elatuvad.

Kas on liike, kes teie arvates vajaksid tugevamat kaitset?

Pigem tekitab järjest rohkem hirmu see, et tavaliste liikide arvukus läheb alla, terves maailmas. Tavalised konnad näiteks. Putukate arvukus on Saksamaal paarikümne aastaga langenud üle 70 protsendi; sama asi on Prantsusmaal, USAs… Meil ei ole uuringuid tehtud, aga tunnetuslikult tundub, et ka meie putukate arvukus on langenud. See on ühiskonna kumuleeruv mõju, paljude faktorite koosmõju: elupaigad kaovad, mürgid sinna otsa, eriti sünteetilised pestitsiidid, mis tükiks ajaks keskkonda pidama jäävad. On palju liike, kes toituvad nendest putukatest; lisaks tolmeldajate arvukuse langus. See on tõsine teema, aga millegipärast me vaatame seda kuidagi kabinetiaknast, nagu see meid ei puudutaks. Puudutab küll.

Kui heaks hindate loomaaias olevat Eestis elavate liikide kollektsiooni? Kes võiks siin veel olla või kes peaks olema?

Meie kollektsioon on muutumise lävel. Hakkame planeerima lähtuvalt sellest, mida meil on tarvis pidada liigikaitse, mida hariduse eesmärgil.

Küsimus, millised liigid võiksid siin veel olla, on natuke varajane; võin rääkida ainult oma fantaasiatest. Üks eripärane liik, mis kindlasti pakub välismaalastele suurt huvi, on põder − üks suurem sõraline maailmas. Eesti enda kontekstis oleks tore šaakal, kes on meil praegu märgilise tähtsusega liik, uus tulija ja ise tulnud liik, mitte võõrliik. Eesti faunasse tuleb küll uusi liike kogu aeg juurde, aga nii suurt liiki, mis tuleks tervesse ühte bioregiooni juurde, pole enne olnud − see on märk väga suurest muutusest. Kobras oleks hästi põnev liik, aga see eeldab põhjalikumalt ettevalmistamist. Ja hunt, aga tema pidamine tehistingimustes on väga keeruline, nii et loom tunneks ennast hästi ning inimene saaks õige elamuse.

Šaakali teemal jätkates küsin, kas tema tulemine võib ka mõnele kohalikule liigile ohtlikuks osutuda − nagu mingi tulemine naaritsale.

Šaakal läheb keskmise suurusega kiskjate kilda, kus on ees olemas kährik − kes on võõrliik − ja rebane.

Mitu aastat tagasi Rumeenias Doonau deltas olles esitasin sellesama küsimuse: mis juhtus siis, kui šaakal teile sisse tuli? Vastus oli, et kährikkoera arvukus läks mühinal alla. Mulle tundub, et Eestis toimub sama asi: kährikkoera arvukus läheb alla, võimalik, et ka rebase oma. Probleem on see, et šaakal kipub lambakasvatusele liiga tegema, ja peab vaatama, kuidas seda mõistlikult lahendada.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles