Mida erakonnad Eestist arvavad?

Anvar Samost, ajakirjanik

FOTO: Erakogu

Valimisplatvormid annavad ülevaate sellest, mis Eestis erakondade meelest muutmist vajab − ning pilt on valdavalt helge.

Kõik end tõsiselt võtvad erakonnad on saanud paika mitte ainult riigikogu valimiste nimekirjad, vaid ka valimisplatvormideks nimetatavad kavad selle kohta, mida ja kuidas oleks vaja Eesti riigis muuta. Hoolimata sellest, et valijate valdav enamus neid mahukaid (mõni 100, mitu üle 50 lehekülje) ei loe, on parteid platvormide koostamisel palju tööd teinud ning võtavad iga lauset ja rõhuasetust väga tõsiselt.

Peamised lubadused saavad valitsuse moodustavate erakondade poolt valimiste järel enamasti ka täidetud. Seega on põhjust valimisplatvorme tähelepanelikult lugeda.

Milline pilt sealt Eesti elu seisu ja väljavaadete kohta avaneb?

Esiteks on suuremate erakondade prioriteetsed teemad nende järjestuse põhjal üllatavalt erinevad. Keskerakond alustab tervishoiu ja sotsiaalse turvalisusega, Reformierakond, Isamaa ja EKRE majandusega, sotsiaaldemokraadid ja Eesti 200 haridusega, Vabaerakond riigihaldusega. Nagu näha, pole keegi esimeseks seadnud riikliku julgeoleku, välispoliitika ja rändeküsimusi, ehkki poliitiline debatt neil teemadel on olnud elav.

Julgeoleku ja välispoliitika asjus on ka ehk kõige rohkem ühist vaadet. Mitte ükski erakond ei taha kaitsekulutusi vähendada, mitu tahab neid tõsta. Kõik toetavad NATO liitlaste kohalolekut. Keegi ei pane kahtluse alla, et peamine võimalik julgeolekuoht on Venemaa. Välispoliitika ja Euroopa Liidu küsimustes on samuti üksmeel märkimisväärne. Erakonnad näevad Eestit Euroopa Liidu aktiivse liikmena, kelle välispoliitiline fookus on Eesti iseseisvuse kindlustamine rahvusvahelise koostöö ja eriti NATO liitlassuhete kaudu. Erinevalt 2015. aastast ei näe siiski keegi riski, et Eesti vabadus võiks löögi all olla.

Mitmed erakonnad tähtsustavad tugevalt hariduse parandamist. See väljendub lubaduses tõsta õpetajate palka (keskmine palk 2000 eurot sisaldub mitmes platvormis), valikuvõimaluste suurendamises ning soovis liikuda kogu Eestis antava hariduse − lasteaiast alates − eestikeelseks muutmise poole. Viimase puhul näevad erakonnad muidugi väljakutseid erinevatena. Näiteks kas see, et koolid on eestikeelsed, tähendab ka Tallinnas seda, et eesti- ja venekeelsetest peredest lapsed jäävad endiselt ajalooliselt väljakujunenud eesti ja vene koolidesse. Aga üldiselt on rohkem kui kindel, et järgmine valitsus olenemata koosseisust vähendab vene keeles antavat haridust ning õpetajate kvaliteet paraneb.

Poliitikud on üksmeelel ka selles, et ravijärjekorrad vajavad vähendamist ning pensionid on elukallidust arvestades liiga madalad. Mõlema küsimuse lahendamiseks läheb vaja rohkem raha maksumaksjatelt, keda samas on järjest vähem nagu inimesi Eestis üldse.

Küsimuses, kuidas Eesti kõige suuremat väljakutset ehk vähenevat rahvaarvu adresseerida, on erakonnad päris sama meelt vaid ühes: sisserändepoliitika peab jääma konservatiivseks. See muidugi rahvaarvu ei tõsta ja nii pakub iga partei mingil viisil suuremaid lastetoetusi, maksuvähendusi sõltuvalt laste arvust, lasterikaste perede autotoetuseni välja. Ehk võib kindlalt ennustada, et lastetoetused kasvavad veel.

Mis puudutab majandust, siis selle jätsin meelega viimaseks, ehkki erakonnad pühendavad maksudele, ettevõtluskeskkonnale, ekspordile, innovatsioonile, töökohtadele, palkadele ja Eesti konkurentsivõimele suurt tähelepanu. Jääb ka mulje, nagu oleks üks kesksemaid Eesti majanduse ees seisvaid raskusi kõrge alkoholiaktsiis.

Kütuse- ja alkoholiaktsiisi tõstmisel tehtud eelmiste valitsuste vigu on vaja parandada, aga tegelikult on suuri muresid kaks ning päris otsesõnu kõik erakonnad neist ei räägi.

Esiteks Eesti atraktiivsus kõige laiemas mõttes: kas siia tahetakse tulla turisti või ettevõtjana, kas Eesti inimestel on piisavalt põhjust mitte välja rännata või tagasi tulla. Ka see, kui hästi on Eesti muu Euroopaga ühendatud ning kui head on Eesti riigisisesed ühendused. Viimases on peaaegu üksmeel põhimaanteede väljaehitamise asjas, aga konkreetsust enamasti napib.

Teiseks näevad kõik platvormid Eesti majanduse käekäiku järgmise nelja aasta jooksul peaaegu eranditult pilvituna. Võimalik, et kriisist rääkimine pole hääli toov idee, kuid eri riske nii väljaspool Eestit kui kohapeal on piisavalt, et valijatele öelda, millist käitumist ja lahendusi peaksime järgmistelt valitsustelt eeldama.

Tagasi üles