Sotsiaaldemokraadid kutsuvad teisi parteisid jääma Ida-Virumaal aktiivseks ka pärast valimisi

Katri Raigi sõnul tuleb 2021. aastal toimuvateks Narva linnavolikogu valimisteks hakata valmistuma juba praegu. Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Sotside esinumber Ida-Virumaal siseminister Katri Raik tunnistab, et erakondade programmid on muutumas üksteisega üha sarnasemaks helesiniste unistuste kogumiks, ent sotsidele on küsimusteks, millest ei tohi taganeda, eelkõige lastetoetuste ja haridusega seotud teemad. 

Mis mõtted teil pähe tulid, kui lugesite esimest korda sellist ilusat muinasjuttu, millel nimeks sotsiaaldemokraatide valimisprogramm? Kust peaks see küllus tulema, mida te nii lahkelt kõigile lubate?

Vastus sellele tuleb järgmisel nädalal, kui rahandusministeerium paneb iga erakonna programmile hinna külge. Unistamine pole ohtlik tegevus. Tegelikult sõltub ju see, mis õnnestub ellu viia, koalitsiooniläbirääkimistest. Minu meelest on kõigi erakondade programmides kohutavalt palju samasuguseid asju, mida lubatakse. Ilmselt nende partei programmidega midagi ei võideta ega kaotata.

Milleks neid siis tehakse? Kas see pole vastutustundetu kõigile nii palju lubada, teades, et seda kõike pole võimalik ellu viia?

Kõike tõesti ei ole võimalik. Nimetame seda siis selliseks helesiniseks unistuseks, mis on kokku kirjutatud. Aga programmidega ja lubadustega on nagu suurte plakatitega: kuna teised teevad, siis ei saa ju jätta ise tegemata. See on eelkõige poliitilise kultuuri küsimus. 

Mina olen küll püüdnud kokkusaamistel inimestega rääkida ka sellest, mis toimub koalitsiooniläbirääkimistel, kuidas töötab valitsus ja kui suur on kokkuleppimise kunst. 

Seekord peaks see ju lihtsalt minema, kui kõik lubavad enam-vähem samasuguseid asju...

Küsimus on selles, mis siis lõpuks kindlasti tehtud saab, mis jääb lauale, mis kukub maha. 

Mis on sotsidele sellised olulised asjad, mis ei tohiks mingil juhul laua pealt maha kukkuda?

Kõik, mis puudutab lapsi: lastetoetuste tõusud, noorte perede toetused. Päris kindlasti tuleb kindlaks jääda hooldekodu toetuse sisseviimisele. Oluline on, et ükski Eesti laps ei jääks hea hariduseta selle pärast, et ta on sündinud nii-öelda valesse peresse. 

Te lubate õpetajatele vähemalt 2000eurost alampalka. Treeneritele, kultuuritöötajatele ja päästjatele vähemalt riigi keskmist palka. Piirivalvuritele ja politseinikele 120 protsenti keskmisest palgast. Mida rohkem inimesi keskmist palka saab, seda rohkem see keskmine määr tõuseb. Kellele te lubate keskmisest väiksemat palka?

Paistab, et jäävad üle ajakirjanikud. [Naerab.]

Neid on paraku liiga vähe, et keskmist palgamäära mõjutada. 

Neid ei ole jah palju. Selge on see, et need ametid, kelle palgad on fookusesse võetud, vajavad tähelepanu. Mina ei tea, kas Eesti poliitikat on võimalik nii muuta, et järgmistel valimistel tehtaks vähem õhulosse. Ma jätan sellele küsimusele vastamata, kes peavad saama keskmisest vähem palka. Mul ei ole sellele kuskilt head vastust võtta. 

Kuid palgavaesus ja madal usk tulevikku on see, mis teevad kurvaks. Sama on kodakondsuse küsimus. Jagades valimiskampaania materjale, on väga valus kuulda, kui osa inimesi ütleb, et me ei saa hääletada, me ei ole mitte keegi. See teeb haiget.

8 KÜSIMUST

• Mitu protsenti hääli sotsid Eestis saavad?

14 protsenti.

• Mitu häält sotsid Ida-Virumaal saavad?  

5700.

Mitu häält Katri Raik Ida-Virumaal saab?

3000.

• Milline võiks olla nelja aasta pärast Ida-Virumaa keskmine brutopalk?

1500 eurot.

• Milline võiks olla nelja aasta pärast korteri keskmine ruutmeetri hind Kohtla-Järvel?

Ma arvan, et on hästi läinud, kui sama palju kui praegu ehk 80 eurot.

• Kes on praegu Ida-Virumaa kõige mõjukam poliitik?

Yana Toom.

• Millised sündmused on viimase nelja aasta jooksul mõjutanud kõige rohkem Ida-Viru käekäiku?

Positiivses mõttes presidendi Ida-Virumaale suunatud tähelepanu koos Narva kultuuripealinnaks kandideerimisega, mis on muutnud mujal Eestis suhtumist Ida-Virumaasse. Head on põlevkivitööstuses toimuvad arengud, uue Auvere elektrijaama valmimine. Samuti tööstusparkide arendamine. Edasiminek elukeskkonna arendamisel: Kiviõli mägi, Aidu veespordikeskus, Narva promenaad ja palju muud säärast. Märgiline on ka Jõhvi riigigümnaasiumi loomine.

Negatiivselt poolelt see, et me pole lahti saanud omavalitsuste juhtimise korruptiivsest süsteemist. Suur äpardus oli, et koalitsioonilepingusse kirjutati sisse kogu sisekaitseakadeemia ületoomine. Sellisel viisil poleks tohtinud seda sinna kirjutada, see tekitas hiljem inimestes suure pettumuse. 

• Mis on teie lemmikpaik Ida-Virumaal?

Narva-Jõesuu rand.

Mis tingimustel tuleks inimestele, kes siiani pole kodakondsust saanud, see anda ja kellele neist?

Minu idee on, et võiksime kaaluda kodakondsuse andmist inimestele, kes on 1991. aastast pidevalt siin olnud, kui nad kirjutavad avalduse, et tahavad kodakondsust saada. Nad peavad vastama kindlatele tingimustele: neil ei tohi olla kehtivaid karistusi, nad vannuvad Eesti riigile truudust. Kas me oleme selliseks sammuks valmis? Mina isiklikult olen. Et inimesed, kes on enamiku oma tööelust Eestis olnud, tunneksid oma eluõhtul siin end mugavamalt ja kindlamalt. Ma olen kindel, et selline otsus ei kahjustaks Eesti julgeolekut.

Mida ütleksid selle peale aga need inimesed, kes on 30 aasta jooksul Eesti kodakondsuse saamise nimel ise vaeva näinud, õppinud ära eesti keele, teinud kodakondsuse eksami? Nad ütlevad, et riik on neid kohelnud ebavõrdselt, kui nüüd teistele kingituse teeb.

Kodakondsus ei ole kindlasti kingitus, see on inimese enda sooviavaldus. Ma olen küsinud mõne inimese käest, kes on naturalisatsiooni protsessi läbi käinud, ma ei ole nende puhul sellist vastuseisu mu ideele näinud. 

Kuidas sotside ringis sellesse kodakondsuse andmise ideesse suhtutakse? Või öeldakse, et Katri, ära sellest väga kõva häälega palju räägi, muidu me kaotame toetust neis Eesti piirkondades, kus selline idee pole eriti meeltmööda? Indrek Saar (kultuuriministrist sotside aseesimees) on juba rõhutanud, et see on Katri Raigi isiklik mõte.

Ma tean seda ja kuigi ma olen ka siseminister, julgen ma ikkagi oma mõtet aruteluks pakkuda. See on siin piirkonnas inimestele oluline ja oleks kummaline, kui ma olulistele küsimustele tähelepanu ei juhiks. Kui mul poleks oma mõtteid või ma ei julgeks neile kindlaks jääda, siis poleks mul mõtet ka kandideerida. 

Hea on ju rääkida ideest ja koguda siin sellega populaarsust, teades, et sellele nagunii Eesti poliitilistelt jõududelt elluviimiseks piisavat toetust ei tule.

Ei, päris nii ei ole. Ei saa öelda, et see mõte oleks täiesti võõras. Vaadates tagasisidet mu ideele, sai see võrdselt pooleks negatiivset ja positiivset tagasisidet. 

Ühinesin sotsiaaldemokraatidega eelkõige sellepärast, et näidata, et Ida-Virumaal on võimalik midagi teha ka Keskerakonnas olemata. 

Sotsid lubavad oma programmis anda kohalikele omavalitsustele senisest oluliselt rohkem otsustusõigust. Millist otsustusõigust te tahaksite Aleksei Voronovile, Valeri Korbile, Martin Repinskile ja teistele Ida-Virumaa värvikatele poliitikutele veel juurde anda?

Ega need kolm nimetatud härrasmeest ei ole ainsad kohaliku võimu esindajad. 

Ida-Virumaal siiski ühed mõjukamad.

Siin piirkonnas küll. Meie Ida-Virumaale suunatud sõnumites sellist asja pole. Meil on kõrgel kohal hoopis korruptsiooni ja ringkäenduse vastu võitlemine. 

Aga ei saa ju nii teha, et osale meelepärastele omavalitsustele annate otsustusõigust juurde ja teistelt võtate vähemaks.

Ei saa muidugi, kuigi alalõpmata  võib ju tunduda, et Kohtla-Järvele, Narvale või Sillamäele võiks teha eriseaduse näiteks selle kohta, et opositsioonisaadikud saaksid olla opositsioonis. 

See on lõputu küsimus, mida otsustab keskvõim ja mida kohalik võim. Me ei saa kogu Eesti kohta otsustada nende kolme vahest mitte kõige õnnestunuma näite varal. Täiesti selge on, et ma kutsun kõiki parteisid üles mitte lippu langetama pärast valimisi, vaid jääma Ida-Virumaal aktiivseks, et 2021. aastal toimuvatel kohalikel valimistel oleks võimalik saavutada teistsugune tulemus. Mitte nii nagu eelmine kord, et kui valimised olid oktoobris, siis kohale tuldi augustis.

Aga nii on siin olnud ju juba 20 aastat.

See ongi asi, mis peab muutuma. See on hädavajalik. 

Kuidas seda saavutada?

See ongi nagu Ida-Virumaa äraandmine. 

Kellele?

Kohalike ... Kuidas me neid nüüd nimetame? Kohalike härraste kätte. See on Eesti parteide pikaajaline viga ja tuleb vaadata peeglisse. Minu asi ei ole praegu nimetada parteisid, kes on valesti käitunud, aga nüüd, kus kõik on aktiivsed, tuleb sellest rääkida. 

Kas see on olnud ka Keskerakonna viga?

See, et Jüri Ratas nüüd ühe minuti või ühe hommiku pealt loobus härra Voronovist ja tema juhitavast seltskonnast, näitab, et Keskerakond sai aru, et Narvas on kasutatud lihtsalt nende kaubamärki kui frantsiisi. 

Selline Ida-Viru linnade valitsemise süsteem on ju aastakümnete jooksul sünnitatud Keskerakonna enda heakskiidul?

Selge on see, et kohalikud võimurid on osavalt ära kasutanud Keskerakonda, rajanud siin oma püramiidskeemi, mis − nagu ma nüüd olen aru saanud − töötab igal pool ühel ja samal põhimõttel: koalitsiooni kuuluvad inimesed saavad suure hulga hüvesid, mis kajastub näiteks selles, et igaüks saab endale liisida korraliku auto. Selle peal see kohalik võim püsib.

Aga see kõik on ju seaduslik?

Kas on või mitte, selgub siis, kui Eesti õiguskaitseorganid lõpetavad Narva volikogu kaheksa liikme küsimuse menetlemise.

See on vaid üks episood.

See on üks episood, aga kui mõnes küsimuses saavad asjad selgemaks, on see ainult hea. 

Küll pean ma Narva volikogu liidrite viimaste päevade väljaütlemisi kultuuripealinna suhtes äärmiselt küünilisteks. Narva inimestel on lootused ülespekstud ja nüüd võetakse see jälle ära. Sellele järgneb jälle jutt, et keegi meid ei armasta. See suletud süsteem on selgelt kontrolli all. 

Miks Narva inimesed ei tõuse selle süsteemi vastu üles, vaid taluvad seda − või neile meeldib see?

See on minu isiklik seisukoht, mis võib olla vale. Aga ma arvan, et inimestel on hirm. Olen tegelikult meeldivalt üllatunud, et Narvas andis tuhat inimest oma isikukoodiga allkirja toetusavaldusele, et Narva saaks kultuuripealinnaks. 

Kas see on põhjendatud hirm?

Igas jutus on alati terake tõtt. Ma tean paljusid lugusid, kus on räägitud Narva inimeste töö kaotamisest. Munitsipaalsüsteem on Narva suurim tööandja, sealt on väga kerge välja kukkuda. Lisaks tuleb kodanikuühiskonda kasvatada. Minul on hing haige seepärast, et kui praegused plaanid äparduvad, siis oleks see taas lootuse petmine.  Linnavõimude signaalid on, et sulguge oma asja, ehitame ümber kindluse müüri. 

Mina ühinesingi sotsiaaldemokraatidega eelkõige sellepärast, et näidata, et Ida-Virumaal on võimalik midagi teha ka Keskerakonnas olemata. 

Oma Ida-Virumaa sõnumites lubate seista siin korruptsiooni ja ringkäenduse vastu omavalitsustes. Mida see tähendab?

Olles volikogu liige, toetan oma kogemusega nooremaid inimesi, kes praegu barrikaadidel seisavad. Ma luban, et panustan pärast neid valimisi sellesse, et ei loobutaks praegustest initsiatiividest. Muidugi on oluline, et praegused valimised ei lõpeks nii, et enamik mandaate läheb Keskerakonnale, midagi sotsidele ja teised ei saagi midagi. Kui mitu mandaati läheb kaduma, siis see on väga halb. Ütlen noore ministrina, et mitme Eesti piirkonna edu seisneb selles, et selle piirkonna poliitikud hoiavad kokku. Nad ajavad oma kandi asja.

Kui teised jäävad kõik nulli peale, siis oleme järgmistel kohalikel valimistel jälle samas seisus, et ühel poolel on suured nimekirjad Voronove, Ossipenkosid, Korbe ja Repinskeid ja siis on mõned väikesed kutsad, kes klähvivad opositsioonis. 

Praegu on erakordne olukord, kus valitsuse laua taga on 1/7 ministritest Ida-Virumaal kandideerivad esinumbrid. Kas olete jõudnud Siim Kiisleriga mõnes Ida-Viru küsimuses ka seljad kokku panna?

Ma lugesin just Põhjarannikust, et Siim Kiisleri arvates olen mina see kurja juur, miks sisekaitseakadeemia Ida-Virumaale ei tulnud. Mul on hea meel öelda, et sisekaitseakadeemia Narva kolledži ehitushange on õnnestunud ja peagi algab ehitus.

Selle eest, et selles majas hakkab tõepoolest toimuma ka õppetöö, aga mitte ainult tudimine ja ujumine, on sisekaitseakadeemia hoolt kandnud ja asjakohase kontseptsiooni kirja pannud. Minu meeles on tehtud parim, mis oli loogiline. Ma arvan, et kui poleks olnud sisekaitseakadeemia Narva viimise lugu, ei oleks ma praegu ka poliitikas.

Ma pean tänini õigeks, et sisekaitseakadeemiat ei olnud võimalik Narva tuua ilma Paikuse ja Väike-Maarja üksuseta. Nende kinnipanemisest ei rääkinud ju keegi. See oleks tähendanud, et sisekaitseakadeemia õppijaid oleks Narva jõudnud heal juhul 250, mis oleks olnud täiesti mõttetu.

Minus oligi kaks mina: üks võitles päeval sisulise asja eest ja teine mõtles õhtul, kuidas nad lubavad endale igasuguseid asju Ida-Virumaa ja Narva kohta öelda. Ma ei ole kunagi kahetsenud seda, et seisin Tartu ülikooli Narva kolledži ehitamise eest, ega ka seda, et seisin sisekaitseakadeemia Narva toomise vastu sisulistel põhjustel, milles ma olen sügavalt veendunud. 

Millised on praegu need sisulised küsimused, mille eest järgmisesse riigikogu koosseisu valitavad Ida-Viru saadikud peaksid ühiselt seisma?

Üks on saastetasude Ida-Virumaale suunamise teema. Ida-Viru programm tuleb korralikult käima saada. Ma olen püüdnud aru saada, miks see programm kogu aeg iseenda jalgade otsa koperdab ja venib, kuivab nõnda kokku, et keegi sellesse eriti ei usu. 

Praegu on Ida-Viru programmi planeeritud üle nelja miljoni euro aastas. Kui palju teie vajalikuks peate ja mille peale seda raha tuleks kulutada?

75 protsenti keskkonnatasudest, nagu sotsid soovivad, oleks ligikaudu 22,5 miljonit eurot aastas. Tuleb arutada, mida selle rahaga teha. Kas jagame selle raha ära nende kummalise juhtimisega omavalitsuste vahel? Isegi seda Narva basseiniraha ei antud lõpuks omavalitsusele, seda ehitab sisekaitseakadeemia. Miks on see mõistlik mõte, et sisekaitseakadeemia peab ehitama?

Miks siis?

Sellepärast, et linnale ei saa raha anda.

Miks?

Panevad selle oma taskusse. 

Kuidas õiguskaitseorganid nii saamatud on, et ei suuda seda avastada ega tõestada? 

[Pikk paus.] Mina siseministrina olen siiralt veendunud, et see valdkond teeb oma tööd korralikult. Iga päevaga veendun, et väga hästi. 

Aga tagasi tulles küsimuse juurde, kes otsustab Ida-Virumaale suunatava lisakeskkonnaraha üle, siis seda peab tegema ikkagi riik. Seda ei saa kohalikele omavalitsustele anda. See raha tuleks suunata eelkõige kohaliku elukeskkonna parandamiseks. 

Põlevkivitööstuse asjus tuleb teha kindlad kokkulepped, mis annavad kindluse, et see tööstusharu kestab siin veel palju aastaid. Ma arvan, et Ida-Viru maine on muutunud paremaks ja see peaks aitama tuua siia ka investeeringuid. 

Kuidas seda ära kasutada?

See nõuabki rohkem koos toimetamist ja kokkuhoidmist. Ja jumala eest mitte sulgumist. Avatus uutele ideedele ja ettevõtlusele peaks olema järgmine samm, mis tuleb teha. Võidavad ainult erakordselt kannatlikud inimesed. Kohalikud turismielu eestvedajad eesotsas Kadri Jaloneniga on selle kohta hea näide.

Sotsid lubavad oma programmis piirkondlikke kolledžeid rohkem toetada. Millisteks need kolledžid peaksid muutuma?

See on küsimus, mis tuleb riigil ja ülikoolidel läbi arutada. Ei ole võimalik teha väikeses kohas kõike − ei ole sellist ressurssi, et koolitada Narvas õpetajaid, infotehnoloogiaspetsialiste ja teenida selle kõrvalt veel ka ühiskonda. Meil peab olema selge suund, kuhu me liigume. Praegu need kolledžid hapnikku saavad, aga arendamiseks jõudu mitte.

Konkeetne rahasumma, mida juurde on vaja, sõltubki sellest, millistes tegevustes kokku lepitakse. Samal ajal ei paneks ma päris alumisse sahtlisse luku taha ka võimaliku Narva IT-kolledži rajamise ideed.

Kuhu te selle siis paneksite?

Ma korraldaks esimese asjana Eesti kõrgkoolide rektorite kohtumise, kus arutaks seda ideed. Selgust on vaja. Aga ärgem seejuures kaotagem ära neid asju, millega praegu on lood hästi.

Pooldate eesti ja vene laste ühist õppimist lasteaiast saati. Mismoodi see peaks toimuma?

See nõuab regionaalselt erinevat lähenemist. Praegu on üle 75 protsendi Ida-Virumaa lastevanematest eestikeelse või vähemasti osaliselt eestikeelse lasteaia poolt. Tuleb liikuda selle poole, et eesti keel saaks selgeks võimalikult varakult.

Kuidas te veenate eestlasi, et see ei too kaasa eestikeelsete haridusasutuste venestumist?

Minu jaoks on küsimus, miks riik ja haridusministeerium pole seni vedanud seda diskussiooni. Ammu on olnud teada, et Kohtla-Järvel riigigümnaasiumi loomisega sellisel kujul tekib konflikt. Miks seda varem üles ei võetud? 

Ma arvan, et eesti ja vene peredest pärit lastel on võimalik õppida ühes majas. Aga ma kindlasti ei teeks niimoodi, et eesti ja vene lapsed õpiksid näiteks bioloogiat eri klassides eesti keeles. Seda tuleks ikka koos õppida ja võimalikult loomulikult.