Selline küsimuse püstitus võib kõlada dramaatilisena, kuid just selliseid tunded on paljude Ida-Virumaal praegu elavate või sealt pärit eestlaste hinges.
Kas Ida-Virumaa eestlased on lõplikult hüljatud? (2)
16. veebruar 2019, 10:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ei, asi ei ole demagoogiline. Ei, asi ei ole ka poliitiline kähmlemine. Asi on tõsine ja paljude jaoks traagiline. Et nö tavalise Eesti elanik seda mõistaks, alustan kaugemalt.
Ida-Virumaast rääkides on põhilisteks märksõnadeks põlevkivi, energeetika ja sealsed venekeelsed elanikud. Tihtipeale jääb mulje, et Ida-Virumaa on Narva või vähemalt on Narva sealse piirkonna etalon. Asi ei saa olla ekslikum.
Kuid põrgulikult valus on see, kui seesama Eesti Vabariik, mille nimel Ida-Virumaa eestlane pidevalt võitleb ja mille nimel ta töötab, teeb talle lihtsalt haiget, lihtsalt niisama.
Narva on alati olnud võrreldes teiste Virumaa linnadega teistsugune ja ma ei räägi üksnes ajaloolisest pärandist. Narva – ja 1950ndatel rajatud Sillamäe linn – on olnud teistsuguse mentaliteediga kui teised piirkonna linnad vaatamata sellele, et kõigis domineerivad venekeelsed elanikud. Sest esimesed kaks rajatigi nõukogude inimestele ja kohalikke sinna elama üldjuhul ei lastud. Kui Narva ja eriti Sillamäele toodi töölisi, kelle seas oli palju nõndanimetatud töölisintelligentsi, siis teistesse Ida-Virumaa linnadesse saabus rohkelt juhuslikumat ja kahtlasemat seltskonda. Sellel kõigel oli oma mõju nende linnade mentaliteedi kujunemisele. Siit siis minu esimene palve: ärge palun samastage Narvat Ida-Virumaaga, ta on üksnes selle osa ja suhteliselt uus osa.
II maailmasõja järgsest ajast peale on kohalikud eestlased olnud Ida-Virumaal surve all ning see surve ei olnud üksnes keeleline või kultuuriline. See oli üldjuhul väga diskrimineeriv, mentaalne ja läks aeg-ajalt ka füüsiliseks. Pole imestada, et paljud eestlased võimalusel piirkonnast lahkusid. Eesti iseseisvumine andis siinses piirkonnas eestlastele võimalusi juurde – eesti keele oskus ja kodakondsus võimaldasid tööd ametites, mis suurele osale piirkonna elanikest olid ja on senini suletud. Kuid teisalt tähendas liikumisvabaduse kasv ja piirkonna majanduslik nõrkus seda, et paljud – ka eestlased – lahkusid siit Tallinna ja mujale Eestisse.
Ida-Virumaa vabanemine nõukogulikust mentaliteedist oli väga vaevaline ja tegelikult pole sellest paljudel juhtudel senini vabanetud. Halb on see, et selle asemele ja sellega seotult hakkas mõneski omavalitsuses vohama onupojapoliitika ja korruptsioon, tekkis sõltuvusahelatel põhinev omavalitsuskorraldus. Kurvem veel see laieneb. Asjaolud, mis mujal Eestis leiavad üleüldise hukkamõistu ja tähendaksid inimese poliitilise elu lõppu, ei muuda Ida-Virumaal tihtipeale midagi. Inimeste arusaamad demokraatiast, omavalitsuste autonoomiast, õiglusest ja võimust on väga tugevalt mõjutatud idanaabri riiklikust mentaliteedist.
Aga asi ei ole lootusetu. On asju, mis liiguvad paremuse poole. Vaevaliselt aga liiguvad. Kuid siis tulevad valusad tagasilöögid. Kohtadest, kust neid ei tohiks tulla. Põhjustel, mida on raske mõista.
Ida-Virumaa eestlane on isemoodi eestlane. Ta ei vihka pimedalt venelast – asi mida võib liigagi tihti täheldada nende eestlaste puhul, kes pole elus eriti venelastega kokku puutunud -, ta oskab teha vahet inimesel ja inimesel ning saab aru, millal on tegemist rahvusliku ülbuse, korruptiivse lähenemise või lihtsalt teadmatusega. Ida-Virumaa eestlane on lisaks arsti, töölise, õpetaja või müüja ametile ka ametis eestlase ja Eesti Vabariigi esindajana Ida-Virumaal. Ta teeb seda tööd missioonitundega, vaidlemata ja midagi erilist nõudmata. Ta võib vahel toriseda, et tema tegemisi ei panda tähele või aupärg riputatakse kellegi asjasse puutumatu kaela, aga ta ei jäta seepärast oma missioonitööd.
Ida-Virumaa eestlane kannatab ära selle, et teda tähele ei panda ja ei kiideta ega tunnustata tehtu eest. Ta elab sellegi üle, et Ida-Virumaast on tekitatud mulje kui üksnes venekeelsest ja –meelsest piirkonnast ning ka riiklikud kavad ja plaanid vaatavad piirkonda just selle pilguga. Ta on harjunud, et Ida-Virumaa eestlastest eriti ei räägita, kuigi neid on rohkem kui setusid ja tugigi eestluse säilitamiseks on tuntavalt nõrgem nii mõnegi teise eestlaste etnilise rühmaga võrreldes. Tal on alateadlik ja sõnastamata missioon hoida eestlust Ida-Virumaal. Ta on siin tulnud toime – elanud üle kõik need sajandeid ida poolt tulnud rüüsteretked ja kohutavad 20. sajandi lahingud – ja tuleb tõenäoliselt ka edaspidi.
Kuid põrgulikult valus on see, kui seesama Eesti Vabariik, mille nimel Ida-Virumaa eestlane pidevalt võitleb ja mille nimel ta töötab, teeb talle lihtsalt haiget, lihtsalt niisama. Kui tema vähestele palvetele, soovidele ja soovitustele, mis esitatakse viisakalt ja diskussiooni pakkudes, öeldakse sisuliselt, et ole vait, meie siin targas Tallinnas otsustasime teisiti. Kui kohalike pöördumised ja tähelepanujuhtimised tembeldatakse demagoogiaks ja poliitiliseks valimiseelseks kemplemiseks inimeste poolt, kes kohalikke olusid ei tunne, pole rääkinud kohalikega, vaid on parimal juhul vaimustunud Narvas möödunud suvel toimunud kultuuriüritustest.
See on see hetk, mil saad teada, et sinu väga lähedane inimene on sind reetnud.
Nüüd sellest väga valusast reetmisest.
Kohtla-Järve eestlased ja ka eestimeelsed venelased soovivad eestikeelset gümnaasiumi. Nad soovivad, et uus riigigümnaasium oleks vähemalt sama tugev, kui praegune eestikeelne Järve gümnaasium. Nad mõistavad, et väga paljud vene põhikooli lõpetanud ei ole hetkel veel valmis üksnes eesti keeles õppimiseks. Nad on valmis neid aitama intensiivse keeleõppega nii põhikooli lõpus kui ka gümnaasiumi esimeses klassis, nad nõustavad, et vaja on mõneaastast üleminekuaga. Nad sooviksid argumenteeritud diskussiooni nende mõtete üle, nad otsivad kompromissi. Kuid selle asemel öeldakse neile, et meie siin Tallinnas otsustasime, et ei tuleb 60:40 õppega riigigümnaasium ja need, kes tahavad, saavad ka eesti keeles õppida. Aga eestikeelne ja -meelne kool on see, millele on eestlased ja eestimeelsed inimesed toetunud, see on see tugisammas, mida meil igal ühel on elus vaja.
Kohalikud eestlased ja eestimeelsed venelased mõistatavad, kellega on haridusminister rääkinud, sest ta väidab, et on rääkinud. Kokkulepitud kohtumine tühistati ja uut aega ei määratud. Ühe-kahe inimesega kohtumine ei ole diskussioon kogukonna või lastevanematega. Ja asi, mida ilmselt ei mõisteta ei Tallinnas ega ka mujal Eestis – suhtlemine kohaliku omavalitsusega ei ole suhtlemine kohaliku kogukonnaga, eriti mitte kohalike eestlastega. Sest üks, mis on kindel, on see, et Kohtla-Järve (ja nii mõnegi teise omavalitsuse) keskerakondlik omavalitsus ei ole kohalike eestlaste ja eestimeelsete esindaja. Nad võivad muidugi ise nii arvata, aga kohalikud eestlased neid sellena ei tunnista. See lihtsalt on nii!
Kolmapäeval kallas esmalt peaminister ja siis haridusminister Ida-Virumaa eestlastele kaela vannitäie jääkülma jääkuubikuid täis vett. Ma kuulasin peaministrit ei uskunud oma kõrvu, lugesin ja kuulasin haridusministrit ja mõtlesin, et näen halba und. Selline võhiklikkus, selline ülbus, selline empaatiapuudus!!
Ida-Viru eestlased peavad vastu, aga see valu, mida keskerakondlik valitsus kohalikele eestimeelsetele idavirukatele tegi, on mõõtmatu.
Miks ma sellest kõigest kirjutan? Jah, ma olen põline idavirukas ja Järve gümnaasiumi vilistlane. Ei, ma ei aja taga valimiseelset populaarsust. Jah, ma olen vaikselt imetlenud oma koolikaaslasi, sugulasi, sõpru ja tuttavaid, kes endiselt on Ida-Virus. Jah, ma olen võimalusel neid aidanud ja Ida-Virut toetanud. Jah, ma tean, et on neid, kes arvavad, et see tekst on hüsteeriline, demagoogiline ja mis kõik veel. Ma jätan neile vabaduse nii mõelda, aga palun, et nad loeksid selle teksti veel üks kord, seekord ilma eelarvamusteta ja empaatiapüüdega läbi. Ja kui sellest ei piisa, lugegu viimaste kuude artikleid Põhjarannikust ja mujalt.
Ma kirjutangi seetõttu, et see mis on nüüd juhtunud, on alatu ja inetu. Kõik asjaosalised on püüdnud vältida selles teemas poliitikat, olen isegi olnud võimalikult hillitsetud ja võtnud asja avalikult ajada sellest hetkest, kui oli selge, et asi hakkas tõsiselt viltu minema. Väga paljude idavirumaalaste arvates tegi asja poliitiliseks Keskerakond, kes olles piirkonnast korjanud alati palju venelaste hääli, ohverdas nüüd häältesaagi nimel Ida-Viru eestlased. Ohvriks toodi need vähesed, aga ekstra tublid eestluse hoidjad ja Eesti Vabariigi patrioodid. Nii et paratamatult hakkad mõtlema, et kui ohverdatakse ilmselt enimohustatud eestlaste killuke Eesti Vabariigis, siis milleks ollakse veel valmis?
Mul on olnud aeg-ajalt tunne, et peaminister on oma Eesti patriootilisust kinnitades siiras, kuid erakonnakaaslaste surve ja poliitiline kalkulatsioon ei lase tal olla avameelsem ja tegusam. Nüüd ma seda enam ei usu, sest minu jaoks on Eesti peaminister reetnud Ida-Virumaa eestlased ja seega ka eestluse laiemalt.
Lihtsalt väga valus on.