Ida-Virumaa ülejäänud Eestist selgelt eristuvalt madalam osalus äsjastel riigikogu valimistel peaks olema kõikidele suurematele erakondadele tugev märk, et selle piirkonna probleemidega on viimane aeg lõpuks tõsiselt tegelema asuda.
Ida-Virumaa ootab uuelt valitsuselt tegusid (1)
/nginx/o/2017/12/20/7424561t1h0fdc.jpg)
5. märts 2019, 07:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eri taseme poliitikud on andnud Ida-Virumaa olukorra kohta sageli vastukäivaid hinnanguid, mis ulatuvad mustast masendusest kuni ülistamiseni välja. Nii, kuidas neile parajasti mõne oma seisukoha illustreerimiseks tarvis on. Kui on vaja probleemidele tähelepanu juhtida ja lisaraha välja rääkida, siis on pintslid kastetud tumedamatesse värvipottidesse. Kui oma saavutusi selles piirkonnas esile tõsta või ka lihtsalt optimismi süstida, siis lähevad kasutusse rõõmsamad toonid. Ida-Virumaa ongi nii suur ja mitmekesine, et pole kuigi keeruline üles leida midagi mõlemast äärmusest.
Kui emotsioonid, mis pole sugugi vähetähtsad, kõrvale jätta, siis maksavad arvud.
Et Ida-Virumaal on vaja teha otsustavaid samme senise pikalt vinduma jäänud olukorra muutmiseks, on oma programmides ja liidrite sõnavõttudes tunnistanud kõik suuremad erakonnad. On aeg asuda sõnadelt tegudele.
Vahetult enne riigikogu valimisi avaldas statistikaamet valimisringkondade elanike statistilise portree. Selles kiretus arvudele tuginevas analüüsis oli Ida-Virumaa jaoks rõõmustavat vähe. Võrdluses 11 ülejäänud valimisringkonnaga oli Ida-Virumaa viimaste seas nii sissetulekute, üldise heaolu kui ka tervise poolest. Ka vanaduspensionäride osakaal oli ülekaalukalt suurim ja alla 7aastaste laste osakaal kõige väiksem. Ainus välja toodud kriteerium, millega Ida-Virumaa välja paistis, oli abielus sündinud laste osakaal.
Üsna mitmed mujalt Ida-Virumaale seekord kandideerima tulnud inimesed tunnistasid Põhjarannikule, et on kohtumiste käigus puutunud kokku ootamatult paljude inimestega, kes on pettunud ja kibestunud. Liialt vähe on jäänud usku muutuste võimalikkusesse.
Nii sellest kui statistikaameti andmetest võib ka leida osalise vastuse, miks Ida-Virumaal riigikogu valimiste vastu huvi tunduvalt leigem oli kui mujal Eestis.
Riigivõim on püüdnud Ida-Virumaa teemadega tegelda aastakümneid, ent tulemused on tulnud visalt. Kogu aeg on antud justkui lootust - arvukad Ida-Viru programmid, sisekaitseakadeemia ja riigiasutuste kolimisplaanid, Narva kandideerimine kultuuripealinnaks, lisaks tugev verbaalne tähelepanu. Aga päeva lõpuks on kõigist neist plaanidest alles jäänud vaid kübemed. Seejuures pole olnud olulist vahet, kas peaminister on parajasti olnud Andrus Ansip või Jüri Ratas.
Neil päevil moodustamisel olev uus võimuliit ei peaks hakkama kulutama taas mitmeid aastaid uute Ida-Viru programmide koostamisele, vaid tuleks ette võtta ja teha mõnedki kavandatud suuremad asjad ära.
Olgu nimetatud kas või mõned. Lõputu jutu asemel ettevõtluse toetamisest ja kosmeetilise mõjuga bürokraatlikest mikrotoetustest tuleks anda märkimisväärseid maksusoodustusi ettevõtetele, kes investeerivad Ida-Virumaale ja loovad piirkonda arvestataval hulgal töökohti. See raha tuleb maksudena riigile kordades tagasi ega lase samas ka raisku minna nendel kulutustel, mis on juba tehtud siinsetesse tööstusalade taristutesse.
Enne kui võtaks käsile paljude erakondade programmides sisalduva pikaajalise plaani võistupakkumise kiiruse tõstmiseks raudteel, ostaks juurde mõned rongid, et Narva ja Tallinna vahel toimiks tihedam rongiliiklus.
Kohaliku elukeskkonna korrastamisel on üürimajade rajamise plaanil ehk oma plussid. Aga esmalt võiks panustada tunduvalt väiksemad summad tondilosside ja alaasustatud hoonete lammutamiseks ning olemasolevate korterelamute korrastamisse. See aitaks leevendada ka turutõrget kohalikul kinnisvaraturul ning tekitaks arendajates huvi uute elamute rajamise vastu. Olemasolev looduskeskkond toetab Ida-Virumaal elamist. Jääb üle vaid kaasa aidata sellele, et piirkonnas oleks rohkem töökohti ja õppimisvõimalusi.
On aeg otsustada, kas teha Ida-Virumaale rahvusvahelise tasemega infotehnoloogia akadeemia või mitte. Kui riigil on tõepoolest tahtmine saavutada Ida-Virumaal positiivne murrang, siis see on üks paremaid mõtteid, kuidas seda saavutada.
Ida-Virumaal eestikeelse gümnaasiumihariduse säilitamine ja parandamine peaks ka nendel valimistel edu saavutanud erakondade jaoks olema püha kohustus. Aitas selle teema tulipunkti tõusmine ju Eestis tervikuna kasvatada viimastel nädalatel Reformierakonnal edu sel teemal laveerima asunud Keskerakonna ees ning tõi ka oodatust ülekaalukama võidu. Ka sotsid ja Isamaa olid sama meelt. Nüüd tuleb tõestada, et see polnud mingi kampaaniaspinn.
Oluline on seejuures vahet teha, et üks asi on eestikeelse gümnaasiumihariduse hoidmine Ida-Virumaal ja teine venekeelsetes põhikoolides eesti keele õppe viimine senisest palju paremale tasemele. Neid kahte väga olulist, kuid erinevat asja ei saa ega pea korraga ühe retsepti ja tempoga tegema. Positiivne eeldus on, et üha enam venekeelseid peresid on huvitatud oma lastele eestikeelse gümnaasiumihariduse võimaldamisest.
Et Ida-Virumaal on vaja teha otsustavaid samme senise pikalt vinduma jäänud olukorra muutmiseks, on oma programmides ja liidrite sõnavõttudes tunnistanud kõik suuremad erakonnad. On aeg asuda sõnadelt tegudele. Sel juhul tekib ka võimalus, et kahe ja poole aasta pärast toimuvatel kohalikel valimistel ei ole Ida-Virumaa suuremate linnade valijad enam nii ühe erakonna või klanni meelsed, nagu see viimase paarikümne aasta jooksul on välja kukkunud ning mis on omalt poolt samuti piirkonna arengut kammitsenud.