Lemmiklooma psühhoterapeudi tööpõld aina laieneb
7. jaanuar 2015, 22:24
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Keset talve oleks nagu kevadest ja koolide lõpetamisest vara rääkida, aga küllap juba mõni energilisem gümnasist vaatab ringi, et kus ja mis. Vaadates, kuidas naabri koer pärast järjekordset ilutulestikupahvakut puuriida taha peitu lidus − ta ei tule sealt nii pea välja −, julgen entusiastlikumatele, raha- ja karjäärihimulistele noortele soovitada lemmikloomade psühhoterapeudi eriala.
Ma ei tea, kas midagi sellist Eestis või meie lähinaabruses õpetatakse, kuid ameti kasumlikkuses olen ma rohkem kui veendunud. Asi on selles, et meie rahva jõukus kasvab pidevalt. Jõukamal rahval jääb rohkem raha nii oma lemmikloomadele kui muidugi mõista ka tulevärgile. Mis paraku omavahel kuigi hästi kokku ei sobi.
Ärgem laskugem arutellu, kes on meil rikas ja kes jääb vaesemaks või kellel on võlad kaelas − aastavahetuse eel oli küllalt näha supermarketitest välja lükatavaid ostukärusid, milles õlle-, vahuveini- ja viinakasti kõrval leidnud koha ka kopsakas ilutulestikupatarei. Suuremad neist patareidest sisaldavad nii palju musta püssirohu, et kuus-seitsesada aastat tagasi oleks see kogus nii mõnegi paruni või hertsogi kadedusest nutma ajanud.
Tavaliselt peetakse Inglise kuninga Edward III 1346. aastal alanud Prantsusmaa-vastast sõjakäiku esimeseks, milles püssirohuga pauku tegevad riistapuud polnud Euroopa vaenuväljadel enam juhuslikud külalised, vaid plaanikohaselt ja niivõrd-kuivõrd massiliselt kasutatavad relvad. Kui Edward III sõjaretke alustas, võttis ta Londonist kaasa kümme suurtükki ja sedapalju salpeetrit ja väävlit, et neist oleks saanud kokku segada vaid pisut üle poole tonni püssirohtu. Inglastel ei jätkunud sellest isegi Calais' linnamüüride võitmiseks.
Tänapäeva ilutulestikumaailmas saaks poolest tonnist püssirohust päris kena sadade ja sadade rakettidega tulevärgi. Aga kui arvestada, et 2015. aasta auks lasti Austraalias Melbourne'is taevasse 7,5 ja Brisbane'is 10 tonni pürotehnikat, siis oli Edwardi arsenal muidugi üsna tagasihoidlik. Küllap põmmutati aastavahetusel Virumaalgi rohkem püssirohtu taevasse, kui oma aja kohta innovaatiline Inglise kuningas seda endale iial lubada sai.
Igatahes heljus uue aasta esimestel minutitel siinsetel linnatänavatel sama tihke suitsuvine ja kirbe aroom nagu kunagi Borodino või Waterloo väljadel. Aga ilus oli, ei või midagi öelda. Ei saa salata, tulemängus ja plahvatushelides on midagi ürgselt lummavat.
Seda kummalisem on, et kuigi püssirohi ja ilutulestik leiutati Hiinas juba ligi 1000 aastat tagasi, pole koduloomad inimeste mürtsuvate, paukuvate ja vilistavate tuleleludega suutnud kuidagi ära harjuda. Eks ilutulestiku algne sõjaline kasugi olnud pigem ratsaväe rünnakute tõrjumises. Kabuhirmus põgenevat hobust ei peata ükski vägi.
Eks nüüdki tea paljud loomasõbrad omast käest, kui pööraseks võib mõni nende lemmik saluudiraksatustest minna. Uue aasta hommikul on meie tänavail öösel paanikas jalga lasknud ja murelikult kodu otsiv koer üsna tavaline pilt. Mõni on end ketist lahti rebinud, mõni naiivsevõitu omaniku sülest plehku pannud.
Probleem pole meie aastavahetuskommetes. Ühe paugutamisöö aastas elavad lemmikloomad ikka üle ning mõistlik peremees teab juba, kuidas oma pere neljajalgseid liikmeid hoida. Aina süvenev mure on aga selles, et ilutulestiku raksatused võivad teid tabada õigupoolest igal ajal.
Ma ei liialda, kui väidan, et Jõhvi tänavail plärtsatab novembrist aprillini iga päev paar koduseks kasutamiseks mõeldud ilutulestikupatareid või lausa mõni suurejoonelisem saluut. Viimaste puhul tundub, et väikseimgi äri, ettevõte või vähegi pidulik üritus tahab oma eksistentsi tõestada võimalikult kärarikka ilutulestikuga. Mõne sellise ootamatu tulevärgi peale käib endagi rinnust ehmunud jonkat-jonkat läbi, mis siis veel rääkida kasside-koerte südamest või vaimsest tervisest.
Ilmselt on hilja ümber keerata rahva maitsemeelt ja kurjalt sõrme viibutades ilutulestikke keelama hakata. Kuigi aasta lõpus on raketipatareid avalikus müügis väga lühikest aega, pauguvad need ikkagi kevadeni.
Igal tänaval plärtsutaval pürotehnikul võib muidugi rahumeeli kratist kinni haarata ja ta avaliku rahu rikkumise eest politseisse tarida. Aga kas see midagi muudab? Eriti kui selliseid, kes on võimelised sularaha suitsuks ja mõnesekundiliseks vaatemänguks vahetama, tuleb aina juurde.
Sestap ongi ehk kavalam asutada teenus, mis tegeleks lemmikloomade kapi või puuriida tagant välja meelitamise ja loomade ning nende peremeeste rahustamisega. Milline suurepärane äriidee, kas pole?