Ajalooga vastakuti
/nginx/o/2016/08/15/5723713t1h5f07.jpg)
12. märts 2015, 20:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Siinkirjutaja on emapoolse vanaisa kaudu pärit esiti Abjast, seega Mulgimaalt, hiljem Põhja-Tartumaalt Meomalt (kummaski on talukohad säilinud). Emapoolne vanaema oli pärit Rõngu tagant Laanematsilt (ka seal on talukoht säilinud), aga mina olen sündinud Tallinnas Nõmmel Mai põik 5 (maja on alles). Sealt toodi mind Männikule, kus ma ööbin nüüdki, kui on Tallinna asja.
Jõhvis peatusin ma esimest korda aastal 1967, kuid pidevalt hakkasin seal käima 1974, kui läksin vaatama, mismoodi kursusekaaslane Sirje Mägar − isapoolne suguvõsa on väga vana − tookordse nimega Proletariaadi tänaval majas nr 12 elab.
Tervet Ida-Virumaad ei ole ma jala, jalgrattal, auto, bussi ja rongiga läbi rännanud, kuid vahemaad Raadnast Sillamäeni ja Narvast Uljaste järveni ma tunnen. Tunnen peresid ja talusid ja mis neist on saanud.
Sestap lõikas pisut nagu noaga, kui lugesin esiti delfi.ee-st (8. III 2015; 15.06) ning seejärel ka Põhjarannikust (8. III 2015) omaaegse kolleegi Vallo Reimaa kommentaare selle kohta, mismoodi ta kõrvaldati vabariigi valitsusest ja kuidas tal selle tõttu polnud kohta ka hilisemas ehk nüüdses IRLis.
Kommentaar delfi.ee-s algas täiesti ühemõtteliselt: "IRLi fraktsioon oli lootusetu". Pealkiri Põhjarannikus ei olnud mitmemõttelisem: "Ühe reetmise lugu".
Esimese tsitaadiga on mõeldud ilmselt, et regionaalreformi eest vastutama pandud Vallo Reimaa jäi ilma toetusest, mida ta Isamaaliidu ja Res Publica fraktsioonilt ootas. Ta ootas poolthääli ja fraktsiooni üksmeelt koalitsioonis: kas reform või koalitsioonist lahkumine.
Põhjaranniku pealkiri peabki silmas seda, et erakond, kuhu Vallo Reimaa toona kuulus, jättis ta iseenese hooleks.
Sama, poolthääli ja kategoorilisust, ootas juba enne teda ka siseminister (1999-2002) Tarmo Loodus, kes samuti ei saanud kumbagi. Reform on jäänud ära, sest kuna see puudutab ka maakondi ja Tallinna linna ning järelikult 1992. a põhiseadust tervikuna, pole keegi julgenud otsustada, et nn ühetasandilise omavalitsuse juurest tuleks minna tagasi kahetasandilise omavalitsuse juurde: vald/linn ja maakond ning riik keskvõimu tähenduses.
Vallo Reimaa seisukoht oli küllalt arusaadav: maakondlikud iseärasused on liiga suured selleks, et regionaalreform saaks olla ühetaoline. Kaevandustasud põlevkivilt ei saa olla niisama väikesed kui kruusalt või lubjakivilt. Tarmo Looduse seisukoht lähtus kompromissist maakondlike iseärasuste ja nn tõmbekeskuste vahel, arvestamata − ja see polekski olnud siis võimalik − tõmbekeskuste dünaamikat.
Esimesena ütles seda, et nüüdses mõistes IRLi fraktsioon on lootusetu, ühel kevadisel koosolekul 1999 värske siseminister (1999) Jüri Mõis, kes alustas oma sõnavõttu lausega, et "te kõik olete ühed luuserid". Luuser on mitmetähenduslik sõna, võib märkida nii kaotajat kui voostrit või vedelvorsti. Jüri Mõis mõtles neljandat − seda, et teil pole kava, mismoodi arendada Tallinna Kuusalust Paldiskini ja Naissaarelt Kose-Ristini.
Kui nüüd üritatakse jätta muljet, et Tallinna faktiliselt nii ulatusliku arengu taga on riigikogu liikme Juhan Partsi isiklikud kaalutlused, siis see on ülekohus ja varastamine Jüri Mõisa tagant. Tegemist on protsessiga, mida allapoole diktatuuri ei juhi.
Me ei ole Vallo Reimaaga nii lähedased sõbrad, et ta oleks tulnud mulle ütlema, mis hetkel ta tundis, et erakonna seljatagune on kadunud. Fakt on, et erakonna volikogu istungi hommikul olin ma koos paari teise asjamehega ta Tallinna eluaseme elutoas ja ma soovitasin tal lahkuda valitsusest ise, sest see oleks talle andnud "lahtised lõuad". Ta keeldus.
Uuesti kordasin ma seda paari tunni möödudes volikogu koosolekul, kus me seisime kõrvuti. Vastus oli taas "ei!". Mõõgatera oli alla neelatud. Jäi nii ja erakond kaotas. Tekib küsimus: miks? Tõenäoliselt seepärast, et kui Vallo Reimaa pidas loomulikuks, et kui tema saab asjast aru, siis on see fraktsioonile ka siduv. Ei ole.
Miks oli vaja sellega nüüd, mil on alanud läbirääkimised uue koalitsiooni moodustamiseks, uuesti lagedale tulla? Luureasjanduses nimetatakse seda diversiooniks. Umbes nii, et kui vaja, reedab IRL jälle? Otsitakse reeturit, selle asemel et otsida oma. Oma, see on käesoleval juhul iseseisev Eesti, kes hoitakse sõjast väljas.
Esimene ülesanne on väga selge: hoida sõda Eestist eemal. Reetmine algab meie kiskumisest sõtta.
Peeter Olesk on olnud Eesti valitsuses rahvastikuminister (1993-1994) ning kultuuri- ja haridusminister (1994-1995).