Viuaasta staarid
10. aprill 2015, 23:27
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti ornitoloogiaühing on aasta lindu valinud juba kakskümmend aastat. Viu on järjekorras kahekümne esimene. Õigemini on seda lausa kolm viud: hiire-, tali- ja herilaseviu, keda kõiki Eestis kohata võib.
Aasta lindu valib ornitoloogiaühing selle mõttega, et üht või teist liiki laiemalt tutvustada ning nende elu pisut lähemalt uurida.
"Mingit erilist põhjust tänavusel valikul ei olnudki − selles mõttes erilist, nagu oli näiteks 2002. aastal varblasega, kelle arvukus kõvasti väheneb ja kellele oli seetõttu tarvis tähelepanu pöörata. Viuga seda ohtu ei ole, tema on Eestis kõige tavalisem röövlind. Viud aasta linnuks valides tahtsime juhtida inimeste tähelepanu röövlindudele tervikuna − ka kanakullidele, loorkullidele ja kotkastele," rääkis ornitoloog Urmas Sellis läinud nädalal Iisakus viule pühendatud loodusõhtul.
Viud on tema sõnul igal huvilisel üsna hõlpus vaadelda: talvel näiteks on päris suur tõenäosus mõnd lindu autoaknastki näha, olgu see siis hiire- või taliviu.
Hiireviusid saab praegu igaüks kodus diivanilt tõusmatagi uudistada − viukaamerad aadressil looduskalender.ee näitavad hommikust õhtuni kahe viupaari pesa- ja pereelu.
"Nende kaameratega me ainult jälgime, päris kindlasti me ei sekku, toimugu seal mida iganes," toonitas Sellis.
Hüüavad oma nime
Hiireviud on meil kogu aeg olemas. Enamik lahkub küll sügisel talvitusaladele, et varakevadel pesitsema naasta, osa jääb aga ka siia talvituma. Märtsis-aprillis on päris tavaline taevast "viuu-viuu"-hüüdeid kuulda − selle häälitsuse järgi nad endale nime on saanudki.
Taliviud seevastu meil naljalt häält ei tee. Tundras küll − seal, kus nad pesitsevad.
"Häält teevad nad sellepärast, et niiviisi oma territooriumi märgistada. Nagu NATO hävitajad: kui vaenlase lennuk liiga lähedale tuleb, siis tõusevad suure lärmiga õhku."
Herilaseviud on suvel kuulda küll, juulis ja augustis kõige sagedamini. Temagi hüüab oma nime, aga pikemalt ja kurblikumalt kui hiireviu.
Hiireviude pesaelu kohta rääkis Urmas Sellis, et hauduv emane läheb isase toodud saaki pesast eemale sööma − erinevalt konnakotkast, kes selle kohapeal nahka paneb − ning senikauaks istub isaslind mune soojendama.
Seda olevat kohe näha, kumb parasjagu pesal istub: emane püsib rahulikult paigal, isane aga muudkui niheleb ja kibeleb minema.
Pesa ise asub enamasti metsaserva lähedal männil, kuusel või kasel. Kunagi pole pesa päris puu ladvas, vaid ikka keskosas võra sees.
Taliviud, need tundras pesitsejad, teevad seal pesa maapinnale.
Nii hiire- kui taliviu toidulaud koosneb peamiselt väiksematest närilistest − uru- ja karihiirtest −, aga süüakse ka konni, linde ja mutte. Talvel tuleb hiirte kättesaamiseks peadpidi lumme sukelduda.
Pole lihtne vahet teha
Võhikul pole hiire- ja taliviul lihtne vahet teha. Taliviul on küll üks selge eripära − karvased jalad, mille järgi ta on saanud ka oma tuntumagi nime, karvasjalg-viu −, ent lennul pole neid näha ja ega lindu kusagil kaugemal istumas nähes kah jalad kuigivõrd paista.
"Taliviu on heledam pruun, peaaegu valgete tiivaalustega ning tal pole rinnal sellist laia heledat vööti nagu pruuni-valgekirju kõhu ja tiivaalustega hiireviul, kellel oleks nagu valge põll tumedal taustal," andis Urmas Sellis eristamiseks näpunäiteid. "Kõige parem on vahet teha saba järgi: hiireviul on see pealt pruun ja alt hele, tihedate hallide vöötidega, taliviul aga nii alt kui pealt valge ja tipus on tume vööt."
Taliviu on kogult ja tiibade siruulatuselt mõnevõrra suurem ka, aga selle järgi eristamiseks peab neid ühtaegu nägema.
Hoopis isemoodi viu
Kui hiireviud võib näha igal aastaajal, siis tali- ja herilaseviu on nagu Koit ja Hämarik, kes omavahel kokku ei saa − kui üks tuleb, siis teine läheb.
Halli pea, kollaste silmade ning tiibu ja saba ümbritseva tumeda kontuuriga herilaseviu jõuab Eestisse siis, kui lumi on sulanud ja suur kevad juba käes. Hilise saabumise põhjus on tema eriskummaline toitumine: menüü koosneb viusuuruse linnu kohta ootamatult herilase- või kimalasevastsetest, lisaks väiksemad kahepaiksed ja ka linnupojad.
"Üheksakümmend kaks protsenti menüüst moodustavad kiletiivalised ja nende vastsed − väga üksluine," nentis Urmas Sellis.
Kui hiireviu tiirutab toiduotsingul rohumaade kohal või passib postil või puul istudes hiiri, siis herilaseviu jahistrateegia on sootuks teistsugune: metsavälude ja raiesmike servades jälgib ta herilaste ja kimalaste liikumist, selgitab välja nende pesade asukohad ning kraabib pesad oma tugevate jalgadega maast välja. Nõelamise vastu kaitseb teda erakordselt tihe peasulestik.
Kui pojad on koorunud, toovad vanalinnud pessa terveid herilasepesi koos kärgedega. Tühjaks nokitud kärgi võib tihti leida ka pesa alt maast ja nii on pesa omanikku lihtne ära arvata.