Põlevkivi kõrval plaani B pole

Eesti ligikaudu sajandi vanune põlevkivitööstus on ikka aega-ajalt  sattunud nii piiri tagant kui ka oma riigi seest tulevate rünnakute objektiks.

Põlevkivivarusid on paljudes maailma nurkades, kuid Eestis on kõige paremini õpitud sellest maapõuevarast väärtust looma. See on oskus, mida võib imetleda. Ent see võib äratada ka kadedust ja teha tigedaks, kui selgub, et seda aastakümnetega kogutud teadmist ei saa niisama teise laualt võtta.

Põlevkivi väärtus kõigub pikemas perioodis samamoodi nagu nafta ja muude toorainete oma. Praegu ei ole selle tööstusharu jaoks kõige kuldsem põli. Ajal, mil nafta eest ei pea palju maksma, ei saa kõrget hinda ka teiste kütuste eest. Samuti kipub vaibuma huvi investeerida uutesse ettevõtmistesse, mis viiksid selle tööstusharu kõrgemale astmele.

Ometigi peaks just praegu olema õige aeg arendustegevuseks. Kui vaadata nafta hinna tantsu lainelist  ajalugu, siis peaks madalseisu järel kindlasti tulema tõus. Kui praegu alustada uute tootmisvõimsuste rajamist, siis võib nende valmimisaeg langeda järgmise tõusu perioodile. Iseasi, kui palju on sellesse usku pankadel ja riskikapitalistidel, kel tuleb mängu panna oma raha.

Ida-Viru jaoks on põlevkivitööstuse hea käekäik väga määrava tähtsusega. Seetõttu on oluline, et keerulisele ajale vaatamata ei raugeks arendusplaanide elluviimine Viru Keemia Grupis, Eesti Energias ega ka Kiviõli Keemiatööstuses.

Maakonna majanduse seisukohast on õhus niigi mitmed negatiivsed märgid. Lääne ja Venemaa vaheline uus külm sõda jagab hoope nii logistikale kui turismile, mis on põlevkivitööstuse kõrval ühed põhilised siinsed majandusharud. Seda, mis tuleks selle kõige asemele, ehk sisulist plaani B Ida-Viru jaoks ei loe kahjuks välja ei valitsuse tegevuskavast ega koalitsioonileppest.