Sadamakaptenist uus põlevkivikuningas

Andres Vainola on ligemale 18 aastat tegelnud elektrivõrkude ehitamisega, alates maikuust on tema juhtida aga Eesti Energias põlevkivi kaevandamine. Foto: Matti Kämärä

Alates maikuust uueks põlevkivikuningaks kroonitav Andres Vainola  ei karda tunnistada, et ta ei tea täpselt, mis lähitulevikus põlevkivitööstuses ees ootab. Kuid ta lubab teha kõik endast oleneva, et siinsed kaevandused ja karjäärid säilitaksid konkurentsivõime. Selleks tuleb aga muutuda veelgi paindlikumaks, et võimalikult kiiresti reageerida nii turu tõusudele kui mõõnadele. 

Mida tuleb teha, kus kohas olla ja keda tunda, et ühel hetkel saada pakkumine asuda Eesti suurima riigiettevõtte Eesti Energia juhatusse ja veidi hiljem ka selle kaevandusettevõtte tegevjuhiks?

Päris siiralt − ega ma ise ei otsinud tol hetkel uusi väljakutseid. Aga tihti on elus ka juhusel väga suur roll. Mu eelmises töökohas [Empoweris] olime kokku leppinud, et oleksin sealt nagunii tänavusel kevadsuvel ära tulnud. Mõnede asjaolude kokkulangemisel tehti mulle eelmisel aastal pakkumine, kas ma ei tahaks osaleda Eesti Energia juhtimises, kuna mul on energeetikasektoris päris pikk töökogemus − 18 aastat.

Kuidas ja kellelt selline pakkumine tuleb?

Selliseid tippjuhte otsitakse professionaalsete personalifirmade sihtotsingu kaudu. Kuidagi sõeluti mind välja. Minu kohta tehti taustauuring, pidin tegema nõutavad testid.

Praegu ametit üle võttes pole põlevkivitööstuses sugugi kõige rõõmsamad ajad. Nii õli kui elektri hinnad on all. Kulud samas aina kasvavad: palgad, keskkonnatasud, saastekvoodid. Kuidas sellistes tingimustes ellu jääda?

Meie ees olevad väljakutsed on tõepoolest vägagi komplitseeritud, aga see-eest põnevad.

Mul on energeetikasektoris varasem kogemus ajast, mil toimusid olulised mahtude muutused nii üles kui alla. On olnud valusaid masuaegu, kus on tulnud koondada, on olnud perioode, kus on olnud vaja olulisi kaadriuuendusi teha.

Nüüd on Eesti Energia juba mitmeid aastaid vabaturul olnud. Oli teada, et selle tõttu seisavad muutused ees. Ma ei karda neid, see on  põnev ja piisavalt motiveeriv. See on ka üks põhjus, miks ma siin olen.

Aga mis meid ees ootab? Ütlen päris ausalt: ega ma päris täpselt ei tea. Olen ju lihast ja luust nagu iga teine juht.  Küll  peame olema valmis, et muutused nii kaevemahtudes kui ka lõpptoodangus toimuvad tulevikus veel kiiremini kui seni. Meil ei jää muud üle kui muutuda veelgi paindlikumaks.

Olete usinalt mitmeid Eesti Energia Kaevanduste tippjuhte ümber paigutanud. Mis selle eesmärk on? 

Eesmärk pole muutus iseenesest, vaid nende inimeste sügavate kogemuste ja teadmiste kasutamine uues valguses ja vaates. Olin positiivselt üllatunud, et nad ise leidsid selles motivatsiooni ja olid valmis roteeruma. Kõik võtsid selle vastu särasilmselt.

Juhtide silmad säravad, aga kuidas mitu tuhat töötajat on valmis sellisteks muutusteks, mis paratamatult tekitavad ärevust ja ebakindlust?

Oleme teavitanud ka töötajaid. Muidugi pole me suutnud jõuda kõigi 2600 inimeseni. Kuid eelmisel nädalal käisime koos juhtkonnaga rääkimas kahel päeval ligemale saja keskastme juhiga.

Kuidas vastu võeti?

Üllatas, et  inimesed ootavad tegelikult muutusi. Neil on endil  selleks huvitavaid ideid. See on nii kihvt, et inimesed saavad olukorra muutumisest aru.

Loomulikult vaadatakse ka ärevusega silma, et kas oskame hinnata, kui kiired need muutused on. Aga selle määrab ainult olukord turul. Meie konkurentsivõime oleneb eelkõige paindlikkusest turu muutustele reageerimisel.

Ma ei tea kõikidele küsimustele vastuseid, aga põnev ongi neid üheskoos otsida.

Lähiajaloost on kindel tõsiasi, et alates Väino Viilupi lahkumisest on iga järgmise juhi järel töötajate üldarv kaevanduskontsernis drastiliselt vähenenud. Kui praeguseks on tööl veel 2600 inimest, siis kui palju jääb neid alles pärast seda, kui  Andres Vainola siin oma missiooni lõpetab?

Otseselt ja kaudselt on põlevkivisektoriga seotud töökohti hinnanguliselt 20 000. Muidugi on personali aastate jooksul ka vähendatud, sest oleme üha rohkem keskendunud oma põhitegevusele ja osa teenuseid välja viinud. Töötajate arv on vähenenud ka pärast varude ammendumist töö lõpetanud kaevanduste − näiteks Aidu karjääri ja Viru kaevanduse sulgemise tõttu.

Kui vastata küsimusele, kas peaksime veel personali vähendama, siis sellele ei ole praegu vastust jah või ei. Me peame olema efektiivsed ja keskenduma oma põhitegevusele.

Ent suurema efektiivsuse püüdmisel pole siiski pääsu ka tehnika evolutsioonist: masinad teevad rohkem kui inimesed ja nende pealt ei pea iga kuu sotsiaalmaksu tasuma.

See on õige märkus. Me peame efektiivsuse nimel võtma kasutusele vähem tööjõumahukaid tehnoloogiaid. Aga peaasjalikult siiski nii, et me ei tekitaks seeläbi tööjõuturul turbulentsi. See toimub loomuliku töötajate vananemisega. Uued tehnoloogiad on pealegi ka ohutumad ja keskkonnasõbralikumad.

Inimeste vähenemise kõrval on palju aastaid olnud kõneteemaks, et uusi noori insenere on põlevkivitööstusesse väga keeruline leida, olgugi et tegu on ühe Eesti kõrgema palgatasemega majandusharuga. Mida kavatsete teha, et mäenduse eriala muutuks popimaks ja noortel tekiks tahtmine tulla Ida-Viru kaevandustesse tööle?

Kui ma vaid teaksin sellele vastust... Usun, et seda olukorda saab parandada, kui tegutseda mitmekesi koos: kaevandused, riik ja omavalitsused. Oleme omalt poolt panustanud mitmesugustesse noorteprogrammidesse ja stipendiumidesse ning üritame reaalainete õppimist propageerida. Tuleb propageerida mitte ainult erialasid, vaid ka Ida-Virumaad kui piirkonda.

Mis teie enda puhul sai määravaks, et läksite 1980. aastate keskel tollasesse polütehnilisse instituuti õppima automaatikat ja telemehaanikat?

Reaalainete ning automaatika ja elektroonika vastu oli mul huvi juba lapsepõlves. Tinutuskolb oli mul 7.-8. klassis käes ja tegin ise oma esimesed värvimuusikaplokid ja muud tolle aja popid vidinad.  Olin üliuhke selle üle, et suutsin keskkooli ajal oma kätega valmis teha televiisorile Soome telekanalite vaatamiseks vajaliku hääleploki.

Tol ajal oli selline tegevus poiste hulgas populaarne ja põnev. See eriala oli TPIs üks suurema konkurentsiga erialasid.

Teie hilisemat edukat karjääri vaadates pole vist selle valiku üle kahetsemiseks vähimatki põhjust?

Absoluutselt. Käisin hiljuti Sinimäe koolis enda näitel  noori julgustamas insenerierialasid õppima. Tänapäeval oled tööjõuturul palju konkurentsivõimelisem, kui sul on väiksemgi huvi reaalainete vastu. Omandage kõigepealt inseneriala. Hiljem, kui tahate juhina läbi lüüa, on majandust märksa lihtsam ja loogilisem juurde õppida kui vastupidi. See on olnud ka minu konkurentsieelis tööjõuturul.

Ligemale 15 aastat töötasite juhtivates ametites Soome suures kontsernis Empower. Mida olete Soome ärikultuurist kaasa võtnud?

Soome puhul olen saanud kinnitust, et energeetikasektoris on kõige paremad ja  mõistlikuma hinnaga insenerid saadaval Soomes. See on uskumatu, kui palju on Soome riik järjepidevalt suunanud ressursse insener-tehniliste erialade õpetamiseks.

Meil kujunes soomlastega koostöösuhe, kui töötasin Eesti Elektrivõrkude Ehituses ja saime aru, et meil on küll päris tugev ehituslik pool, aga insener-tehnilise oskusteabe pidime ostma sisse Soomest. Hiljem omandasid soomlased enamusosaluse ja hakkasid Baltikumis laienemisplaane tegema. Siis tulid esimesed välisprojektid ja sellest sain ka mina tuule tiibadesse.

See oli väga põnev aeg, kuhu langes küll ka kaks tugevat mõõnaperioodi. Aga need ajad ja inimesed, kes olid koos minuga, ongi andnud mulle kokkuvõttes sellise väärt kogemuse, mida püüan siin parimal moel edasi anda.

Mis pani teid paljude muude tähtsate tegemiste kõrvalt taastama Koljunuki sadamat Tallinnast paarkümmend kilomeetrit ida poole? 

Mu sünnikodust Alatskivil oli ikka hinge jäänud see Peipsi lainete kohin. See oli lummav. Sadama tegemine tuli suurest emotsioonist ja juhuste kokkulangemisest.   Mul tekkis tol ajal selleks võimalus. Olin päris suure osa oma elutööst ära teinud: ühe ettevõtte üles ehitanud ja müünud suure osaluse sellest ning maksnud selle pealt kõik maksud. Mul oli raha ja ma haarasin sellest mõttest kinni.

Õnneks ei nõua sadam praegu väga suurt osa mu ajast. Rohkem toimetab seal mu abikaasa. Ta on poole kohaga pedagoog, tal on suvi vaba ja jahisadama opereerimise aeg langeb samuti vaid suvele. Minu kui sadamakapteni vastutada on, et õigel ajal oleks kevadel toodrid vees ja sügisel veest väljas ja sadam vastaks tehnilistele nõuetele.

Mul on ka professionaalse rannakaluri tunnistus  ja mulle meeldib kalal käia. Kui elad ühe veekogu ääres, siis iga meest kütkestab kalavõrk või spinning. Talvel olen rohkem jahimees.

Kas see karutopis, mis Koljunuki sadamahoones püsti on, on teie enda lastud?

Tõesti, see on minu enda kütitud viis-kuus aastat tagasi Alam-Pedjal.

Kuid mul on sadamahoones üht-teist mereteemalistki näidata. Olen selle koha üle õnnelik ka seetõttu, et kohalik rannarahvas võttis mind väga kiiresti omaks. Sadamahoones toimub palju külaüritusi. Seal elavad väga mõnusad ja lihtsad inimesed ning ma tunnen end nädalavahetustel seal väga hästi.

Olete osalenud rännumehe ja omaaegse äripartneri Tiit Pruuliga nii purjeka kui maasturitega tehtud  ümbermaailmareiside mõnedel etappidel. Mis on olnud nende sõitude kõige erilisemad elamused?

Ma olen oma loomult pigem paikne kui rännumees. Mulle meeldib korraks joosta sinna silmapiiri taha, vaadata ära, mis seal on, ja siis tulla ruttu koju tagasi.

Aga kui lähen mõnele reisile, siis on mul seatud selleks mingi oma kindel siht ja kogun selle kohta ka infot. Näiteks selle maasturite reisi ajal tegin ma  mitmeid kõrvalepõikeid. Käisin tol ajal maailma suurimas Itaipu hüdroelektrijaamas Paraguai ja Brasiilia piiril oleval Parana jõel.  Minule kui energeetika valdkonnast huvituvale inimesele oli väga suur asi niivõrd grandioosne ja aukartustäratav ehitis oma silmaga ära näha.