Sundinvesteering teeb Kohtla-Järve õhu väävlist puhtamaks

Marko Pomerants tunnistas, et VKG väävlipüüdja avamine oli temale keskkonnaministrina esimene lindilõikamistseremoonia, aga säärase mastaabiga keskkonnaobjekte valmibki Eestis aastas vaid mõni. Foto: Matti Kämärä

Viru Keemia Grupp avas eile oma Põhja elektrijaama teise väävlipuhasti, mis püüab aastaga kinni ligikaudu 2000 tonni väävlit, mis siiani on paiskunud Kohtla-Järve ja selle ümbruse õhku. 

Seade puhastab soojus- ja elektrienergia tootmise käigus tekkivad suitsugaasid väävilist.

Möödapääsmatu kulutus

Keskkonnaminister Marko Pomerents tõdes, et Ida-Viru maakond on oma tööstuse tõttu Eesti suurim vääveldioksiidi õhkupaiskaja.  "See on halb keskkonnale, kuid paraku käib see tööstusega kaasas. Kuid nüüd on siin kaks väävlipüüdjat, mis püüavad aastas kokku 4000 tonni väävliheitmeid, mis muidu sadestuksid kusagile meie keskkonda. Seda kogust on isegi raske silme ette manada," märkis ta.

Pomerantsi sõnul tuleb töösturitel selliseid investeeringuid teha, kuna tööstusheitmete piiramises on Euroopa Liidu riigid kokku leppinud. "Ühelt poolt on see mõistuspärane ja teretulnud tegevus, kuid kindlasti tuleb see ettevõtjatele ka suure valuga, sest raha selleks tuleb neil toodangu tootmisega teenida.  Kuigi riik võimaldab saastetasusid osaliselt asendada keskkonnainvesteeringutega, on siiski ettevõtjatele tegu suure kuluga," ütles ta.

Teise väävlipüüdmisseadme 6,3 miljoni euro suurusest maksumusest kattis veidi üle kümne protsendi keskkonnainvesteeringute keskus.

VKG juhatuse esimehe Priit Rohumaa sõnul tuleb karmistuvate keskkonnanõuete tõttu teha investeeringuid, mis ärile otsest tulu ei too. "Raha kulub palju, kuid on vaid kaks võimalust:  kas viid tootmise nõuetega vastavusse või sulged tootmise," tõdes ta.

Soojuse hinda esialgu ei kergita 

Seitse aastat tagasi rajatud esimene väävlipüüdja tõstis Rohumaa sõnul soojuse ja elektri omahinda ligemale 15 protsenti. Ka äsjavalminud seade suurendab kulusid, mis tuleb lõppkokkuvõttes kinni maksta tarbijatel.

"Kuna kaugküte moodustab selles jaamas väljastatavast energiast alla kümne protsendi, siis praegu ei ole meil plaanis kõrgemat tariifi taotlema minna. Aga tulevikus tuleb seda ilmselt teha, sest peame ehitama ka kolmanda väävlipuhasti, mis on senistest kaks korda võimsam ja seetõttu ka kaks korda kallim," sõnas Rohumaa.

Väävlipüüdja rajamist suurema osa ajast juhtinud endine VKG Energia juhatuse liige Tarmo Tiits, kes praegu juhib VKG Elektrivõrke,  rääkis, et kõige keerulisem oli väävlipüüdja sidumine töötava elektrijaamaga. "Tootmist ei saanud me kordagi peatada. Pidime mängima oma kateldega, vaatama, milline neist saab töös olla varem ja milline hiljem.  Sellise seadme ehitamine mõnele tühjale põllule koos uue elektrijaamaga, olnuks tunduvalt lihtsam," rääkis ta, lisades, et seadmes kasutatakse lupja, mis tuleb mullu suvel valminud VKG oma lubjatehasest.

Ministri esimene lindiproov

Marko Pomerantsi sõnul oli VKG väävlipüüdmisseade esimene objekt, mida ta ligemale kuu aega  keskkonnaministri ametis oleku ajal  on avanud. "Kui ma sain siseministriks, siis mul õnnestus juba teisel ametis oldud tunnil avada uus politseihoone Tallinnas. Saingi öelda, et ametis olen olnud vähe, palju pole jõudnud, vaid see üks maja," meenutas ta huumoriga ministriametiga kaasnevaid lindilõikamistseremooniatel osalemisi.

Samas märkis ta, et arvestades VKG väävlipüüdja mastaapi ja olemust, oleks  naiivne arvata, et selliseid asju iga nädal valmiks. "Ma arvan, et on väga hästi, kui Eestis aastas üks või kaks sellises mastaabis objekti juurde tuleb," sõnas ta.

Uue väävlipüüdja punavalgeks värvitud korsten valmis koos esimesega juba 2008. aastal. Tollane VKG Energia tegevjuht Andres Veske andis objektile tuntud kelmifilmi järgi nime "Hunnik pappi ja suitsev kaheraudne", kuna kaks  70meetrist metallkorstnat meenutavad ülespoole tõstetud kaheraudset püssi ja raha on nende rajamiseks kõvasti kulunud.