Põgenike kvootide puhul peab lõplik otsus jääma riikidele

Tunne Kelam
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: arhiiv
Foto: arhiiv

Euroopa Komisjoni ettepanek jaotada põgenikud kvootide alusel liikmesriikide vahel laiali on lühinägelik ning ebaproportsionaalne samm, mis ei lahenda tegelikult ühtegi probleemi. See otsus, kas ja kui palju põgenikke iga riik vastu võtab, peab ka edaspidi jääma liikmesriikide teha.

See on otsus, mida ei tohiks loovutada Brüsseli ametnikele, kes parimagi tahtmise korral pole võimelised tunnetama ühe või teise riigi tundlikke probleeme. Seda enam, et praegu pole küsimus pelgalt neis 20 000 põgenikus, vaid tegemist on pretsedenti loova ettepanekuga.

Ühest küljes on arusaadav Euroopa Komisjoni soov probleemiga tegelda − on ju selline empaatia tuhandete inimeste tragöödia suhtes Vahemerel osa Euroopa väärtusvundamendist. Samuti on selge, et põgenike vool on ületamas lõunapoolsete riikide vastuvõtuvõimet.

Samas oleks põgenike proportsionaalne jaotamine kõigi liikmesriikide vahel pelk reageering hetkeolukorrale. Kui oleks tegemist ühekordse katastroofiga, oleks selline reageering ilmselt õigustatud. Peame aga silma vaatama tõsiasjale, et põgenike vool jätkub. Euroopa ei saa parimagi tahtmise korral võtta endale selle pikaajalise protsessi lõpplüli − humanitaarse vastuvõtja ja jaotaja rolli.

Peame kriitiliselt tunnistama, et oleme ise äpardunud põgenike kodumaalt lahkumise algpõhjuste ravimisel. Vajame terviklikku pika perspektiivi poliitikat, mis seisab jõuliselt vastu korruptsioonile ja kildkondlikele konfliktidele päritolumaades ning annab süsteemse löögi inimkaubanduse lülile.

Viimasel ajal lähtub suur osa põgenikke Süüriast. Kui EL ning USA oleksid kolm aastat tagasi teinud tõsise panuse sealsele mõõdukale opositsioonile, oleks humanitaarset katastroofi ilmselt suudetud vältida.

Teine konkreetse tegevuse ja kulutuste eelisvaldkond on inimkaubanduse tõkestamine Põhja-Aafrikas ning Vahemere lõunakaldal. Vägivaldsed jõugud kasutavad põgenikelt välja pressitud miljoneid relvade hankimiseks, omavahelise võitluse pidamiseks ning lähteriikide destabiliseerimiseks, seda eriti Liibüas.

Alles nüüd jõudis Euroopa Komisjon otsusele kolmekordistada Frontexi operatsioonide rahastamist. Selge on see, et ilma rahvusvahelise süsteemse sekkumiseta, kaasa arvatud relvajõul teostatavad operatsioonid, jääb ELile põgenike tragöödia tagajärgedele reageerija osa.

Nagu öeldud, peaküsimus pole reageerimine kas "ei" või "jah". Küsimus on põhimõtteline ning pikaajaline, millele vastamiseks peab olema pikaajaline ettekujutus. Iseenesest ei tulnud see EK algatus ju üllatusena ning seda olulisem on, et Eesti riik ja ametkonnad kujundaks selles kiire ja selge seisukoha, mis tugineks rahvuslikule koosmeelele.

Küsimus ei ole, kas olla paadis või hüpata alt humanitaarse kriisi ohvrite abistamisel, vaid selles, et abi on võimalik osutada paindlikes vormides iga riigi enda tehtud otsuste põhjal. Eelkõige tuleb aidata lahendada kriisi algpõhjusi.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles