Hambutu ja aeglane "keskkonnapolitsei"

Ulatuslike keskkonnareostuste põhjuste ja süüdlaste kindlakstegemine on kahtlemata märksa keerukam tegevus kui näiteks poevarga kinninabimine otse teolt.

Sellele vaatamata on ühiskonnas siiski põhjendatud ootus, et ka keskkonna kallal toime pandud pahateod ei jää lahendamata mõistatusteks. Ometigi on sageli nii läinud. Keskkonnainspektoritel ei õnnestu sageli pihta saada ja tõenditega kinnitada, milline ettevõte paiskab õhku suurt hulka elanikke häirivat ebameeldivat haisu või kes on põhjustanud ulatusliku õlireostuse tiheda liiklusega maantee kraavis.

Mitmeid aastaid on avalikkuse huviorbiidis olnud tervisele eriti kahjuliku ja ohtliku benseeni sattumine Oru linnaosa joogivette. Uuriti toimunut pikalt kohapeal. Tehti projekte ja taotlusi, et saada raha lisauuringute läbiviimiseks. Mitme aasta pikkustele pingutustele ja kulutatud rahale vaatamata tulemust pole.

Keskkonnakahjude uurimine käib pahatihti aeglaselt ning põhjalikumaks tegutsemiseks on kombeks taotleda lisarahastamist, mis nõuab omakorda veel lisaaega. Ei kujuta samas ette, et politsei teataks pärast kuriteoteadet, et saab hakata toimunut uurima alles pärast seda, kui õnnestub mõnest fondist selleks raha juurde saada.

Ka hiljutises riigikontrolli aruandes põlevkivijäätmete käitlemisest heidetakse kivi keskkonnaameti ja keskkonnainspektsiooni kapsaaeda selle eest, et nad pole kehtestanud ühtseid reegleid, kuidas jäätmekoguseid kindlaks määrata.

"Keskkonna-sherlockitelt" ei tasu oodata krimiseriaalide kangelaste imetegusid, ent senisest suuremat võimekust kindlasti.