Omavalitsuse või riigi asi?

Elanikkonna vähenemine sunnib maaomavalitsusi välja nuputama aina uusi nippe, kuidas elanikke oma vallas kinni hoida ning uusi juurde meelitada. Kusagil on müüdud 1 euro eest kortereid, kusagil loodetakse olukorda parandada oma kodukoha laialdase reklaamimisega. Tänane Põhjarannik kirjutab sellest, et Iisaku ja Mäetaguse vald on selleks asunud tegelema konkreetse kinnisvaraarendusega.

Eesmärk on ette valmistada krundid koos kommunikatsioonidega, et inimesed, kes soovivad endale kodu rajada, saaksid seda teha soodsamatel tingimustel kui muidu. Nii ei pea näiteks Iisakus noor pere krunti kohe välja ostma, vaid saab võtta rendile või omandada hoonestusõiguse.

Eks see algatus on muidugi huvitav ja tervitatav, iseasi, kas see suudab ka seatud eesmärgi saavutada. Sest on ju teada, et inimeste äravool on surunud maapiirkondades alla ka kinnisvara hinnad, mis võimaldab osta elamisväärse maja soodsamalt kui hakata ehitama uut. Aga kindlasti on ka neid, kellele on säärane võimalus argumendiks kodukanti maja ehitada.

Selle asja juures on aga ilmekaks näiteks, kuidas erineb riigibürokraatia sellest, millest innustunult räägivad poliitikud. Samal ajal kui parlamendi kõnepuldis räägitakse regionaalpoliitikast ja vajadusest elu maal alles hoida, kulus vallal kümme aastat, et saada riigilt lõpuks kätte üks maatükk, kuhu elamuid ehitada. Ja pole hästi mõistetav seegi, et omavalitsus peab riigilt ääremaastumise pidurdamiseks maad ostma. Justkui maapiirkondade eluvõime säilitamine polekski riigi asi.