Oyama karate klubis kasvatatakse meistreid

Irina Kiviselg
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valeri Savitski ja tema õpilane, 2015. a Euroopa meister Signe Viiksaar.
Valeri Savitski ja tema õpilane, 2015. a Euroopa meister Signe Viiksaar. Foto: KLUBI ARHIIV

Eesti oyama karate föderatsiooni kasvandik Signe Viiksaar (treener Valeri Savitski) tuli mai lõpus Euroopa meistriks kuni 55 kilo kaaluvate  12-14aastaste neidude seas. Ta lõpetas võidukalt kolm matši, finaalis tegi aga ipponi. Valeri Savitski teine õpilane Maksim Vassiljev sai korraldajatelt auhinna võitlusvaimu eest. Irina Savitskaja sai aga oyama IFK 1. dani, musta vöö ja sertifikaadi.

"Meie spordialal, kus kohtunikutöö on sageli subjektiivne, on väga raske absoluutset võitu saavutada," selgitas Valeri Savitski Eesti kontaktkarate 30aastase ajaloo parima saavutuse tausta. "Neli küljekohtunikku ja kohtunik tatamil peavad ühehäälse otsuse tegema. Signe pidas kolm matši ja sai kõrgeima hinde. Tasub märkida, et vastased olid väga tugevad ja tituleeritud karatekad."

Maksim Vassiljevi võitlusvaimu eriauhind on samuti suur tunnustus, millest võib järeldada, et ta oli võidule lähedal, kuid õnn naeratas seekord vastasele. Mida tuleb teha, et sellist tiitlit saada? "Sportlase töökus ja minu järjekindlus," sõnas treener.

See aga tähendab väga tõsist harjutamist, treeneri nõuannete tähelepanelikku kuulamist ning palju võistlus- ja treeningreise. Signe on 13aastane, ta on neli aastat põhjalikult harjutanud. Eelmisel aastal sai ta Venemaal toimunud rahvusvahelistel võistlustel kolmanda koha.

"Enne võistlusi treenisime kaks kuud iga päev," jätkab treener. "Raske pole mitte ainult füüsiliselt, vaid ka psühholoogiliselt. Kõike juhtub, eriti tüdrukutel. Sellel ajal on noored igaks juhuks isegi kehalise kasvatuse tundidest vabastatud, et nad juhuslikku traumat ei saaks."

Signe pole kunagi unistanud karatekaks saamisest, ta tahtis tantsida, kuid ansamblisse teda ei võetud, sest ta oli liiga ümar. Vanemad viisid ta spordiklubisse ja nüüd on raske ette kujutada, et seda saledat kaunitari võis keegi kunagi trullakaks nimetada.

Savitski rõhutab, et sportlasele on tähtis sihikindlus, kuid sama vajalik on ka treeningkaaslaste ja vanemate toetus. Seepärast on sportlase edu alati meeskonnatöö.

Jäähokist karatesse

Treener Valeri ise mängis lapsest peale jäähokit, oli Himiku meeskonnaga kõrgliigas, pärast ajateenistust tekkis aga soov põhjalikumalt karatega tegelda. Ta läks võitluskunstide Kohtla-Järvele tooja Vladimir Degtjarenko gruppi.

"Siis ei tulnud mõtetki, et Valerist endastki võiks treener saada," sekkub jutuajamisse tema abikaasa Irina. "Kuid ta on nii visa, ei jäta ealeski ühtki asja pooleli. Kui alustab reamehena, jõuab kindlasti kindraliks välja. Praegu on tal juba 4. dan, kusjuures 10. dan on ainult rahvusvahelise organisatsiooni juhil, suurel meistril Sigeru Oyamal."

Selgituseks: 1. dani saamiseks tuleb teha karate tehnika ja füüsilise ettevalmistuse eksam ja pidada eksamipäeval 15 vastasega katkematu matš, mis kestab mõnikord üle kaheksa tunni. Võib ainult ette kujutada, millist füüsilist vormi ja karastust see kõik nõuab.

Valeri on Ida-Viru karatekaid treeninud juba kaks aastakümmet, Irina on tema parem käsi, kes kõike teab ja alati aitab. Pole ime, et naiselegi on antud 1. dan ja must vöö.

Eesti oyama karate föderatsioon loodi 2009. aastal. Euroopa meistrivõistlustel esindavad kohtlajärvelased Eestit kolmandat korda, 2001. aastal korraldasid ise Kohtla-Järvel EMi. Valeri õpilased on võistlustelt alati medaleid toonud.

Sportlaste kasvatamine on sellele paarile hobi, sest nad ei teeni sellega raha, kummalgi on oma põhitöö. Kuid sport on juba ammu saanud nende elustiiliks, millega nakatatakse teisigi.

"Me pole kunagi kvantiteeti taga ajanud, peamine on kvaliteet," on Valeri veendunud. "Dividendid on aga lapsed, kes meiega paljudeks aastateks jäävad. Seejärel toovad nad meie juurde oma lapsed. Isegi kui treeningul on ainult kaks inimest, on tähtis see, et nad tahaksid harjutada, mina aga suudan neid õpetada. Karates on tähtis töökus ja kannatlikkus. Nõudmised on mul kõikidele ühesugused, kuid meie spordialal on edu saavutamiseks vaja eelkõige võitlejahinge. Tüdrukutele selgitan, et kui nad on juba "meheliku" spordiala valinud, siis ei saa end lõdvaks lasta."

Praegu on klubis 40 inimese ringis, mõned käivad lausa pereti. Ja mõned paarid leiavad teineteist klubis. Nii näiteks leidis Aksenti Nekraševitš just sealt oma teise poole Veera, nüüd käib aga noor isa trennis koos poja Moiseiga. Igor Poljatšihhinil on kaasas tütred Anastassia ja Anna. Muide, Anastassia sai Vitebskis toimunud Euroopa meistrivõistlustel teise koha.

Milline laps valib suviseks puhkekohaks trenni?

Pered Pomogaibad, Agapovid, Požartskid, Poljatšihhinid ja Jamštšikovid kinnitavad, et nende lastel on trennide ja treeneriteta igav.

Kui laps on pelglik, on treeneril rohi hirmu vastu, kui laps on laisavõitu, leitakse sellelegi lahendus.  Lapsed aga ei märkagi, kuidas neid kasvatatakse. Sensei on nendele kõige tugevam, julgem, targem. Kuigi Valeri ei rõhuta kunagi oma mina, vaid lihtsalt õpetab lapsi olema ausad ja avatud, pole tähtis kas karates või väljaspool sporti.

"Me ei tea teist inimest, kes annaks lastele nii palju jõudu, hinge ja armastust," kiidavad vanemad. "On valmis 24/7 lapsi mitte ainult treenima, vaid ka kasvatama. Paljud tulevad lihtsalt vaatama, kuid juba pärast esimest treeningut nad jäävad."

Lapsed tajuvad armastust ja hoolt kõiges: talvel õue minnes kontrollivad Savitskid kindlasti, kas tagavarasokid või -kindad on kaasas, kui ei, on treeneril varu olemas. Võistlustel ja puhkepausi ajal on ta neile nii isa kui suure venna eest. Teab, kuidas igaüks sõi või magas.

Uutele võitudele

Järgmise aasta aprillis on Kanadas Montrealis kontaktkarate maailma karikavõistlused. Savitskid loodavad oma õpilased sinna viia, kui leiavad nii pika reisi jaoks raha, sest klubi ei rahasta keegi ja isegi nii suured võidud kui maikuus saadud, ei anna rahalist tunnustust.

"Riik on meie võitude üle uhke, kuid keegi ei anna sentigi spordi arendamiseks," on Irinal kahju. "Ei tea, mis Kanada reisist saab, kuid Balti karikavõistlustele, mis on 27.  juunis Klaipedas, läheme kindlasti, ehkki teise grupi noorte sportlastega."

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles