Ukrainlased sõitsid ratastel idavirulasi tänama

Sirle Sommer-Kalda
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lõpovetsi linna delegatsioon osales ka võidupüha paraadil Kiviõlis.
Lõpovetsi linna delegatsioon osales ka võidupüha paraadil Kiviõlis. Foto: Peeter Lilleväli

Lõpovetsi linna esindajad saabusid pedaalides võidupühaks Ida-Virumaale, et käia koos siinsete sõprade ja toetajatega Kiviõlis maakondlikul paraadil ning saada osa ehedast eestilikust jaanisimmanist.

Lõpovetsi linna kogukonnafondi esindaja, volikogu liige ja rattaretke Lõpovets-Jõhvi juht Mykola Obara rääkis, et 22. juunil pärale jõudes jäi 9-liikmelisel delegatsioonil selja taha peaaegu kolmenädalane ja ligemale 2000 kilomeetri pikkune teekond.

"Alustasime retke Kesk-Ukrainast Vinnõtsja oblastist, sõitsime läbi Poola, Leedu, Läti ja Eesti. Otepää lähedal trehvasime Prantsuse rattaturiste, kes olid läbi sõitnud 3500 kilomeetrit. Meil kahjuks nii palju aega ei olnud, et ainult ratta seljas edasi liikuda. Meie pedaalisime umbes 60 kilomeetrit päevas ja vahepeal kasutasime bussi, et jõuaksime kindlasti võidupäevaks Ida-Virumaale."

Miks ei võinuks kogu teed neljal rattal läbida?

Obara selgitusel sündis rattasõidu idee Euroopa Liidu toetatud projekti raames, mille eesmärk on arendada jalgrattaturismi Lõpovetsi piirkonnas ja ühtlasi anda Euroopale teada, et veloturistid on Ukrainas teretulnud.

Turismi arendamine ühitati tänumissiooniga.

"Meie mittetulundusühing on tegelnud viimasel ajal sõjaväelaste ja nende perede abistamisega. Sealjuures on Eesti sõbrad meid palju aidanud. Kuigi Lõpovetsist on rindejooneni tuhatkond kilomeetrit, puudutab sõda meidki lähedalt. Linnas on ainult 9500 elanikku, aga oleme matnud kolm noort meest, on palju haavatuid ja sandistunuid."

Sõda ähvardab otseselt puudutada ka rattamatkal osalenuid, kelle seas oli nii arste kui õpetajaid.

"Mina olen pensionil ajalooõpetaja ja kuigi mul on ohvitseri auaste, ei kuulunud ma siiani oma vanuse tõttu mobilisatsiooni alla. Aga nüüd tõsteti kutsealuste iga 60 aastani. Meie seas on kolm inimest, kes said sõjaväekomissariaadilt kutse, läbisid meditsiinilise kontrolli ja pidid taotlema Eestisse sõitmiseks luba. Nii et kui me 26. juuni paiku koju saabume, võidakse kedagi meist rindele saata."

Moraalne tugi

Obara kinnitusel kohati läbi Poola ja Balti riikide sõites kõikjal sooja vastuvõttu, kui mõned banderalaste-teemalised repliigid välja arvata.

"Oleme Eestile tänulikud igasuguse materiaalse abi eest, aga selle kõrval on meile väga oluline moraalne tugi. Tunneme, et me ei ole üksi. Eesti on väike ega suuda ilma NATO abita vastu seista meie ühisele koletule naabrile, kes nimetas meid oma vendadeks. Meie saame nüüd suurepäraselt aru, "gde brat, a gde vrag" [kus on vend, aga kus vaenlane]. Meil pole ju midagi Vene rahva, küll aga Putini poliitika vastu. Kahju, et Vene rahvas usub seda, mida tahab uskuda, eelistades olla mugavustsoonis ja oma peaga mitte mõelda."

Ukrainlased on tänulikud Euroopa Liidu otsuse eest pikendada Venemaa-vastaseid sanktsioone, sest see on üks mittesõjaline võimalus Venemaad mõjutada, märkis Obara.

"Venemaa küll püüab jätta muljet, et see neid eriti ei morjenda, aga me ju näeme, et see pole nii. Minu õde elas veel aasta tagasi Sevastoopolis, tema mees oli sõjaväeosa komandör. Seega tean kõiki sündmusi, mis Krimmist alguse said, seestpoolt, mitte televisiooni vahendusel. Praegu elab õe pere Odessas, aga kontaktid on säilinud. Tuleb välja, et õpetajate, arstide ja sõjaväelaste palgad, mida alguses tõsteti, kehtisid sellisena aasta lõpuni. Nüüd on nende teenistus isegi väiksem kui ajal, mil neid maksis Ukraina riik. See on reaalne sanktsioonide mõju."

Võimsad emotsioonid

Ukrainlasi võttis Ida-Virumaal vastu kaitseliidu Alutaguse maleva juhatuse liige Kalev Naur, kes toimetas maikuus  Lõpovetsi linna Ida-Virumaalt ja mujalt Eestist kogutud annetuste eest ostetud varustuse. "Nad tulid Jõhvi ja soovisid eraldi tänada siinseid vallavõime, sest Jõhvi on korduvalt annetanud Ukraina abistamiseks raha."

Viimati panustas Jõhvi siis, kui vanglateenistus koostöös kaitseliidu Alutaguse malevaga kogus veebruariks vabatahtlikest annetustest 3869 eurot. Selle eest osteti ühe jao suuruse üksuse individuaalvarustus: lukuga varustustaskud, rinnarakmed, meditsiinitaskud, telkmantlid, traumakotid, kaardi- ja raadiojaamataskud ja kevlarkiivrid. 1100 eurot anti üle Lõpovetsis asuvale fondile üheks osamaksuks, et soetada terrorismivastase võitluse piirkonnas võitlejatele transpordivahend.

"Võimsaid emotsioone said külalised nii võiduparaadilt kui jaanipeolt," rääkis Naur, kes viis ukrainlased Voka külla Kalda talu jaanisimmanile, kus perekond Saar võõrustas üle saja külalise.

"Ukrainlastel on praegu selline rahvusliku ärkamise periood nagu meil paarkümmend aastat tagasi. Nad ise ütlevad, et seda, mida Ukraina rahvas ei suutnud teha 23 aastaga, suutis Putin teha mõne kuuga. Nende rahvuslik ühtekuuluvustunne on praegu väga tugev," vahendas Naur.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles