VKG juhil hingetõmbevõimalust pole

Kuigi Priit Rohumaa taandub VKG juhtimisest, kavatseb ta põlevkivitööstuse käekäigule endiselt kaasa elada ning riigi ressursi maksustamist käsitleb ka tema kirjutamisel olev doktoritöö. Foto: Matti Kämärä

Sügisel Viru Keemia Grupi juhatuse esimehe ametist lahkuv Priit Rohumaa tõdeb, et tema mantlipärijal seisavad ees keerulised ajad, kus  tuleb ettevõttes läbi teha dieedikuur, et kohaneda  turul valitseva pikaajalise mõõnaperioodiga. 

Olete olnud VKG juhi ametis viimasel kuuel aastal, mil on toimunud tormiline areng. Kuivõrd mõjutas teie lahkumisotsust teadmine, et lähitulevikus pole sellise kasvu jätkumine enam võimalik?

Kui võtta kõik 15 aastat, mil olen juhatusse kuulunud, siis pole kogu aeg vaid tõus olnud. Pärast Kiviteri pankrotiprotsessi oli ettevõttel kuni 2004. aastani erakordselt raske aeg. VKG-l oli minimaalne omakapital ja tohutu laenukoormus. Kõik need aastad otsiti taga sisemist efektiivsust ja siin oli, mida leida. 74 aastat oli olnud ikkagi riigifirma ... Meil on nende aastate jooksul olnud päris palju õnne teha õigeid asju õigel ajal.

Minu lahkumise põhjus on sügavalt isiklik ja perekonnast lähtuv. Võtan aja maha. Praegu ei ole kindlat plaani kuhugi edasi liikuda. Olen selle otsuse teinud ja ma arvan, et ka omanikud on selles täitsa mõistval seisukohal.

Millise pilguga Priit Piilmann teile otsa vaatas, kui oma lahkumise plaanist juttu tegite?

Meil läks võib-olla natuke rohkem aega, kui arvasin. Minu väljaütlemisest kuni rääkimiseni läks kuu aega. Vahel oli nagu väike mõttepaus. Päris pikalt  läks aega, kuni saime selgusele, millal saan lahkuda. Tahaks ju väga rahulikult ära minna ja anda uuele juhile asjad üle.

Millised on järgmise VKG juhi peamised väljakutsed ajal, mil turuolukord ei ole sugugi hea?

Oleme praegu sisenenud väga suurde madalseisuperioodi, mida kõik prognoosivad. Nafta hind võibki jääda kõikuma vahemikku 40-70 dollarit barreli kohta. Selle ülemine ots on meie sektori jaoks selline hädapäraselt minimaalne hinnatase ja alumises otsas on lausa kriisisituatsioon.

See tähendab, et ettevõte peab tegema läbi veelgi suurema dieedikuuri. Oleme juba teinud väga palju valusaid otsuseid.  Mis seal salata, kui on väga madalad hinnad, siis ei jää muud üle kui järjest tegelda vaid sisemise efektiivsuse otsimisega.

Mida sisemise efektiivsuse otsimine konkreetsemalt tähendab? 

Ettevõttes tuleb leida samalaadseid tegevusi, mida on võimalik kokku panna. Samade inimestega tuleb rohkem ära teha, olemasolevat tehnikat tuleb rohkem ära kasutada. Kuni selleni välja, et ka töötajate koosseisud tuleb üle vaadata.  Maailmas on praegu söetööstus tohutus madalseisus. Kui vaadata, mida nemad kõik teevad, et ellu jääda, siis ei jõua ära imestada. Alati saab kusagilt koomale tõmmata, kuigi see ei ole muidugi meeldiv tegevus.

Kas suurematel investeeringutel on pärast kolmanda Petroteri valmimist mõneks ajaks kriips peal?

Võib-olla nii suuri ettevõtmisi, nagu meil viimastel aastatel on olnud,  lähitulevikus enam ei tule, aga selliseid väiksemaid 10-20miljonilisi projekte tuleb kindlasti teha, et joosta ajaga kaasas.

Viimastel aastatel olete kulutanud kõvasti aega lobitööle poliitikute seas, tõestamaks, et maksukoormuse kasv on põlevkivitööstuse jaoks hukatuslik. Kui viljakad on need pingutused olnud?

Ma arvan, et ammu on aru saadud, et ressursi kasutamisega seotud tööstuses ongi lobitöö ning valitsuse ja riigikogu liikmetega rääkimine üks põhitöid. Kahjuks või õnneks. Ressurss kuulub rahvale ja kelle muuga selle kasutamise üle ikka rääkida kui rahva valitud esindajatega.

Üle terve maakera on sama küsimus: kellele ressurssi jagada ja kuidas selle kasutamisest saadavat tulu jagada? See on selle äri põhiloomus.

Kanada, Norra, Inglismaa ja  USA  on näiteks viimastel kuudel väga järsult vähendanud ressursimahukate tööstuste maksukoormust, et nad jätkaksid investeerimist.

Kogu maailmas on kütuste sektoris praegu investeerimisprojekte 130 miljardi dollari ulatuses vähemaks võetud või peatatud. Raha otsib kohta, kuhu minna, ja liigub riikidesse, kus luuakse eeliseid ja investoritele kindlustunnet. See peaks olema ka Eestile mõtlemise koht, kas praegu on õige aeg rääkida ühes ministeeriumi majas keskkonnatasude tõusust ja teise majas royalty ehk ressursi omanikutulu juurutamisest. Suur küsimus on, kas sellisel moel investeeritakse põlevkivisektorisse järgnevatel aastatel 3-4 miljardit eurot. Kardan, et mitte.

Eelarveprobleemid on väga paljudes maavararikastes maades: alates Saudi-Araabiast kuni Venetsueela, Nigeeria ja ka Venemaani.  Nendes riikides püütakse jällegi kütusesektorist kõrgemate maksudega viimast välja pigistada. Selle tagajärg on, et nende kohta võime lugeda vaid sellest, kuidas investorid neist riikidest kabuhirmus põgenevad.

Nafta hindade paradigma on muutunud. Uus normaalsus ongi 60-70 dollarit barreli kohta ja selle tõttu on Eesti riigil väga palju mõelda, et ei käivituks need mustad stsenaariumid, millele meie abil tehtud kampaanias eelmise aasta lõpus viidati.

Ressursi kasutamise maksustamine on ka teie kirjutamisel oleva doktoritöö teema. Kui kaugele sellega jõudnud olete?

Mul on neljast aastast kolm selja taga. Olen lugenud palju teadusartikleid ja raamatuid. Raske on olnud leida töö kõrvalt aega, mil saab rahulikult  maha istuda ja tööd kokku kirjutama asuda. Kuid olen teemasse  vaieldamatult hästi sügavale läinud ja oskan kaasa rääkida, kuidas võiks luua maksusüsteemi, mis  maksimaalselt meie ressursside potentsiaali ära kasutaks.

Seda kuldset keskteed, et riik saaks maksimaalse tulu ja investoritel säiliks huvi, on ilmselt maru raske leida?

Põhimõte on lihtne, et kogu maksusüsteem peab olema selline, et investor saaks kätte sektorile omase tootluse  ja kõik ülejääv raha läheb riigikassasse. Kogu lugu. Mida keerukam on väärtusahel, seda keerukam on ka maksusüsteemi modelleerida.  Eestis on sellise modelleerimise võimekusega inimesi sadu. Pigem on Eesti probleem tohutu pealiskaudus niivõrd keerukate asjade üle otsustamisel.

Kas olete mõelnud, et tuleb ise hakata poliitikuks?

See on muidugi peast läbi käinud. Kuid ma ei ole oma natuurilt ideaalne poliitiku tüüp. Aga mida rohkem poliitikaga kokku puutud, seda rohkem tahaks mitmesugustes ühiskonna probleemides kaasa rääkida.

Takistuseks on seni olnud, et valides selgelt ühe või teise poole, võid pisikeses Eestis  oma edasisi valikuvõimalusi jällegi piirata. Ressursi- ja energeetikasektoris peame suutma kõigi erakondade esindajatega, nii koalitsioonis kui opositsioonis olijatega suhelda ja oma seisukohti põhjendada.

Septembrist alates seda kammitsat enam pole?

Ei ole tõesti, aga ütlen ausalt, et mu esimene plaan ei ole poliitika.  Kuid riigisektoris oleks kindlasti tulevikus huvitav midagi ära teha. Teiselt poolt olen ära harjunud väga heade omanikega, kes on kõik ühel meelel ja kogu aeg lähedal. Riigiasjade üle otsustamisel käib tihti kõva kaklus.

Kas teil endal on olnud juba varem tahtmine ära minna?

Ei ole. Sellises ametis oled nagu tippsportlane, kes peab kogu aeg jooksma täie hooga. Võid juba ette olla kindel, et niipea kui sa hoo maha võtad, see niit katkeb. Sellist tööd ei saa teha poole koormusega.

Meil pole olnud ka mingit hingetõmbeaega seda seiklust pooleli jätta, sest kõik meie projektid on tulenenud teisest. Keemiatööstus ei vaja kindlat tootlust mitte sellepärast, et omanikud tahaksid kogu aeg hirmsasti raha välja võtta, vaid aja ja arenguga võidu jooksmiseks tuleb kogu aeg ettevõttesse uut raha sisse panna.

Kui VKG oleks jäänud samasuguseks, nagu ta oli 2002. aastal, siis praegu poleks teda suure tõenäosusega enam olemas. Me ei vastanud väga suures osas Euroopa Liidu nõuetele ja pidime väga palju raha kulutama sellele, et lahendada nii-öelda pärandprobleeme.

Kas teil on mõne ettevõtmisega ebaõnne ka olnud, mida tagantjärele targana ei teeks?

Suuri asju, mida kahetseda, ei ole. On olemas tohutu palju väikesi otsuseid, mida raskel ajal sai tehtud. Oleme näiteks oma territooriumi ümbert müünud maad, mida praegu oleks laienemiseks kohutuvalt vaja ja mida nüüd hingehinnaga tagasi pakutakse.

Kõige raskemad otsused on olnud need, et igas kriisis oleme lahti lasknud viimati majja suure vaevaga leitud väga head spetsialistid. Kui kriis saab läbi, on neid jälle hädasti vaja, aga siis on neid juba raske tagasi saada.

Millist tüüpi teie mantlipärija peaks olema?

Kogu kontserni juht peab olema lihtsalt väga hea inimestega tegeleja ja läbisaaja. Neid omadusi, mis kasuks tulevad, on hirmus pikk nimekiri. Meil on see peamaja tegelikult väga väike ja peame ise sellised hunt Kriimsilmad olema. Kõik sellised omadused tulevad kasuks, mis aitavad pooleliolevaid protsesse lõpuni viia.

Olen ise öelnud välja oma eelistuse, et mina soovitaksin oma mantlipärijaks naisterahvast, aga otsustav sõna on ikkagi omanike öelda. Mulle tundub, et selline hea empaatiavõimega ja natuke karmima käega naisterahvas sobiks siia väga hästi.

Teie juhtimise ajal on VKG panustanud väga palju siinse kultuurielu edendamisesse ja olete ka ise igal võimalusel öelnud välja, et Ida-Viru on väga kihvt kant. Mille poolest ta veel nii kihvt pole, et te ise siia püsivalt elama pole jäänud?

Mis seal salata, alguses isegi olid sellised mõtted. Aga kui ei suuda kohe peret kaasa tuua, siis iga järgmise päevaga muutub see raskemaks. Kui juba sünnivad lapsed ning nad lähevad lasteaeda ja kooli, siis muutub kogu elu ületoomine veelgi  keerulisemaks.

Teist korda mõtlesin kolimise peale, kui algas uus elu uue kaasaga, aga ta oli kuus päeva nädalas tööl, vaid esmaspäev oli vaba. Hommikul vara läheb, õhtul hilja tuleb − no ei ole mõeldav.

Samas sõidud Tallinna on meie äri lahutamatu osa, kuna on vaja suhelda pankade ja poliitikutega. Kui tahad teha oma tööd hästi, siis tuleb olla sagedasti Tallinnas.