Hääletajate elu läheb aina raskemaks
10. juuli 2015, 11:27
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
20. juulil antakse Tartust start järjekorras juba 15. hääletamisvõistlusele "Kas tunned maad?". Kaheliikmelised võistkonnad reisivad autostopiga ümber Eesti ja külastavad etteantud kontrollpunkte, mis tavaliselt on Maarjamaa tähtsamad huviväärsused. Võidavad need, kes 23. juulil jõuavad esimesena Viljandi pärimusmuusika festivali Rohelise lava juurde.
Ma ise pole küll kordagi sellest võistlusest osa võtnud, kuid kiindunud hääletajana olen üritusele alati kaasa elanud.
Ma tean, et paljud lugejad hüüatavad nüüd: "Fuih, hääletamine?! See on ju ohtlik!" No mis sa oskad sellistele vastata? Te, kullakesed, olete vist liiga palju Ameerika filme vaadanud. Kui kõiki maailmas varitsevaid ohte karta, siis ei tohiks ju koduuksest väljagi minna. Elad urus nagu ülitark rünt Saltõkov-Štšedrini muinasjutus. Aga kui palju inimesi sureb oma voodis?
Tõsi, peaaegu kõikidele mu hääletamisentusiastidest naistuttavatele on püütud teha lähenemiskatseid. Ka mõnele mu meessoost sõbrale on tehtud veidraid ettepanekuid. Naisautojuhtide poolt. Mina olen pidanud ühele sohvrile ostma džinnipurgi, et ta samakapohmelusest rooli taga hinge ei heidaks. Aga need üksikud vahejuhtumid ei ole vähendanud mu tuttavate ega minu enda mõnu tee ääres seista ja kätt tõsta. Sest mõnes mõttes tähendaks loobumine ju kaabakate võitu.
Mis siis teeb hääletamisest nii meeldiva reisimisviisi, et isegi odavlendude, krediitkaartide ja mobiiltelefonide ajastul maantee ääres pöialt tõstetakse? Ei, muidugi võib lajatada lauale peamise argumendi, et see on vahest kõige odavam reisimisviis üldse. Mis seal salata, isegi sellised juhtumid pole harvad, kui autojuht teeb hääletajatele välja kohvi või kolmekäigulise lõuna.
Kuid kõige meeldivamad on autostopi juures siiski inimesed, kellega teel kohtutakse. Just needsamad lihtsad autojuhid, kes ei pea paljuks kiirust maha võtta, peatuda ning võtta peale tee ääres seljakotiga passivad tundmatud tüübid. Ma usun, et kõik innustunud hääletajad võivad teile rääkida kümneid ja kümneid lugusid toredatest inimestest, kellega nad oma reisidel kohtunud on. Sest enamik inimesi on ju head.
Paraku on mul viimasel ajal kujunenud mulje, et vaatamata maanteel vuravate autode üha suurenevale hulgale, läheb hääletajate elu aina raskemaks. Mida rohkem autosid, seda vähem tundub olevat inimesi, kes raatsivad tundmatuid seiklejaid oma masinasse lasta. Ei tea, kas tõesti võetakse üledramatiseeritud trillereid nii tõsiselt või loodetakse, et küll keegi nad ikka peale korjab?
Peale selle, nagu ülemöödunud suvel autostopiga Ungarisse reisides kibedalt pidin tunnistama, on teede ehitamine võtnud sedavõrd autokesksed pöörded, et seljakotiga inimestele pole sinna enam ruumi jäetud. Paljud tudengieas reisides silma jäänud meeldivad hääletamiskohad on nüüd kiirtee piirete taha peidetud.
Või mis siin võõrastest maadest rääkida. Võtame või Jõhvi ja Kohtla-Järve vahelise trassi. Mõelge, kus on lähim hääletamiseks ideaalne koht, kui mõni vandersell pannakse maha keset Jõhvit ja ta tahab Tallinna poole edasi sõita? Kohtla-Järvel Kalevi tänava ja Tallinna-Narva maantee ristumiskohas. Hm, kuidas hääletaja sinna peaks saama…
Nii et kui juhtute tee ääres kätt tõstvaid inimesi märkama, siis ärge häbenege neid peale võtta. Isegi kui nad näevad välja nõnda, nagu nad väga naudiksid maanteepervel seismist, pole neilgi elu nii lihtne, kui rõõskadest nägudest paista võib. Vastutasuks saate seiklejatelt kuulda ehk mõnd huvitavat lugu kaugetest maadest või ise rääkida oma juhtumistest. Igal juhul saate üsna lihtsasti teha midagi head, sest teie olete ju hea inimene.