Sõltumatu kohtusüsteemi varjupool

Põhjarannikus kirjeldatud loos, kus maaomanik käis omavalitsusega seitse aastat kohut omal ajal heakorratööde käigus kannatada saanud heki pärast, ei ole tähelepanuväärne isegi see sisuline juhtum. See, et kohtusse aeg-ajalt kahjunõuetega pöördutakse, on lausa igapäevane asi ning vabas ühiskonnas ka normaalne. Pigem teeb selle loo kurioosseks asjaolu, kui kaua see lugu lõpplahendini tüüris.

Eestis on kolmeastmeline kohtusüsteem, mis on vajalik eelkõige selleks, et vältida vigu ning jõuda tõele nii lähedale kui võimalik. Kohtunikeks on meil riigi juristide eliit ning kohtunikuks saamiseks ei piisa üksnes juristiharidusest, vaid tuleb läbida päris korralik kadalipp.

Kui meie ühiskonnas on levinud arvamus, et Eesti kohtuveskid jahvatavad üliaeglaselt, siis näiteks võrdlus teiste Euroopa riikidega räägib vastupidist. Seda enam jäävad silma sellised juhtumid, kus kohtupidamine venib aastatepikkuseks. See, et kõrgema astme kohus alama astme otsuseid mitu korda tühistab, näitab aga, et kohtutelgi esineb juriidilist praaki, mis on inimlikult mõistetav, sest on ju kohtunikudki inimesed ning erinevalt teise ja kolmanda astme kohtust arutab esimeses astmes asju vaid üks kohtunik.

Aga siiski tundub selle juhtumi valguses, et tihti on meie kohtute ülekoormatus tingitud ka sellistest juhtumitest, millega tegeletakse aastaid, kuigi pealtnäha pole asi seda kaugeltki väärt. Kuid selline on kord vaba ja sõltumatu kohtusüsteemi pahupool, kui tahame elada ühiskonnas, kus igaühel on oma õiguste kaitseks õigus kohtusse pöörduda.