"Toilas paistab alati päike"

Mehis Luus loodab, et lähitulevikus pakutakse Toilas ka meresõiduvõimalust. Foto: Matti Kämärä

Toila valla arendusnõunik Mehis Luus aitab kaasa sellele, et see pika ajalooga kuurort oleks atraktiivne koht nii elamiseks kui külastamiseks. Vallaasutuse Toila Sadam juhina ning MTÜ Toila Merepääste eestvedajana on tema eriline kirg meri ja sadam. 

Sel suvel on Toila sadama- ja rannaala ilme jälle kenamaks muutunud. Randa on ilmunud stiilne riietuskabiin ja valged pingid. Sadamaalal lammutati viimaks kole valvuriputka, mis oli sealsest hoonestusest viimane nõukaaja jäänuk. Asemele kerkib kaunis klaasfassaadiga sadamahoone, kus saab muu hulgas kohalikku käsitööd osta ja viisakas tualetis käia.

Püüame sadamat ja randa koos arendada. Kui eelmine kord EASist sadama arendamiseks raha taotlesime, siis viitasid nad, et Toila on Eestis ainulaadne koht, kus sadam ja rannaala toimivad koos. Tõepoolest, Eestis ei ole sellist teist kohta, kus oleks võimalik otse rannaalalt sadamasse jalutada ja vastupidi.

Liigute palju ringi nii Eestis kui piiri taga. Kuidas Toila kuurordina välja paistab?

Ütlen tihti, et Toila on kuurort ja seal paistab alati päike, kuid meie puudus on see, et meil ei pakuta vaba aja teenuseid, ning toitlustus võiks olla paremal tasemel. Minu arvates on sadama- ja rannaalal olemas kõik eeldused, et pakkuda heal tasemel toitlustust.

Seda enam, et värske tooraine − kala − on iga päev samast võtta?

Jah, selle võiks kalarestoranina välja mängida küll. Usun, et kui sadamas oleks korralik restoran, tuldaks siia nädalavahetustel ka talveõhtutel sööma. Minu arvates peaks Toilasse tekkima nii kohvikuid kui tipptasemel restoran, kuna peaaegu 500 voodikohta majutusasutustes tähendab suurt võimalikku tarbijaskonda, kes otsib elamusi.

Kuidas saab vald parema ja mitmekesisema toitlustuse tekkele kaasa aidata?

Vald saab luua eeldused: Oru park on imeilus, terviserajad olemas, elu- ja külastuskeskkond korras ning puhas. Püüame inimeste liikumist veelgi soodustada ning koos Jõhviga linnaliste piirkondade meetmest Toila ja Jõhvi vahelise kergliiklustee valmis ehitada.

Sadamaala arendamise üks mõte on ka see, et mida rohkem siia investeerida ja mida paremaks keskkond muutub, seda atraktiivsem võiks siin toimetamine olla ka ettevõtjatele. Ainult et teenus tuleb Ida-Virumaale omase 3 miinus tasemelt 4 pluss tasemele saada.

Mis puudutab rannaala toitlustust, siis plaanis on tekitada valmislahendused müügipaviljonide näol, mida välja renditakse. Sellega saaks tuua randa rohkem tänavatoidukultuuri. Mida rohkem on siin pakkujaid, seda rohkem tekib harjumust teenust tarbida.

Imeilus pargikohvik läkski selle nahka, et inimesed ei olnud harjunud käima ning ettevõtja oli samuti piisavalt kärsitu, et oodata ära selle harjumuse teke. Küll me ka selle pargikohviku taas käima saame − parki külastab aastas 250 000 inimest ja ma ei usu neid, kes väidavad, et klienti ei ole. On, kuid tema püüdmiseks tuleb vaeva näha.

Aga kuidas soodustada seda, et rahvas pääseks rohkem merele? Ja ma ei pea silmas ainult ujumist. Enamikul pole isiklikku purjejahti või kaatrit, küll aga käiks meelsasti mõnel suveõhtul merel, kui keegi sellist võimalust pakuks.

Vahepeal on meresõiduteenust Toilas pakutud, aga eks palju on pakkumise kunsti taga − kas kuskil tahvli peal on kolletunud pilt, et selline võimalus on olemas, või siis näiteks Toila spaa fuajees küsiks kaptenimütsi ja -riietust kandev mees: "Kas olete täna meresõidu peale juba mõelnud? Paat väljub paari tunni pärast Toila sadamast!"

Lustisõidud olid mõttes, kui Toila merepääste lasi hooandja abiga ehitada Haapsalu meistritel puidust ajaloolise päästepaadi. Miks sellega huvilisi sõitma ei viida?

Viiakse küll, kuid seda tõenäoliselt paari aasta pärast. Oleme suhelnud piirkonna turismiettevõtjatega ning kui garanteerida, et näiteks kolmapäevast pühapäevani kella kuuest stardib paat Toila sadamast, et teha paaritunnine meresõit, siis müüksid nii suuremad kui väiksemad turismiettevõtjad seda meeleldi.

Meie ajalooline päästepaat võtaks peale kümme inimest, kuid enne seda tuleb meil seda veel hoolikalt viimistleda ning leida sobilikud aerutullid. Samuti tahaks paadile korralikku elektrimootorit − turistidega ju aerutama ei lähe.

Praegu läheb meie merepäästeseltsil põhirõhk süsteemi hästi käima saamisele, mitte lisateenustele, aga tõenäoliselt hakkame lähiaastail meresõidu võimalust välja pakkuma − kaptenid on meil endil kõik olemas. Enamiku kolmanda sektori organisatsioonide puhul on hädaks iseseisva rahastamise puudumine. Püüame oma seltsiga ka sel teemal suunanäitajaks olla.

Olete valla arendusnõunikuna vedanud mitut suurt ja väiksemat projekti. Milline neist on olnud kõige südamelähedasem?

Tõepoolest, palju on olnud erisuguseid projekte, millega oleme enamiku avalikust infrastruktuurist korda saanud, kuid kõige südamelähedasemad on ikkagi sadamaga seotud arengud. Toila terviseraja projekt, millega tegime korda kõik Oru parki läbivad teed ning rajasime juurde jooksuradasid ja jõudlusväljakuid, kuulub samuti lemmikute hulka. Oru park on terve Eesti mõistes ainulaadne maastikupark ning hea ligipääsetavus on selle nautimise juures oluline.

Sadamas toimetamise puhul on kõige olulisem just perspektiiv minna üle jõe (Toila kavandab teisele poole Pühajõge uut jahisadamat − toim.). See hoiab mind siin tegelikult kinni. Oleme seda juba pikalt ette valmistanud ja kord isegi toetusotsuse saanud, kuid programmilised vahendid said enne meieni jõudmist otsa. Valmis jõuti teha veel Kärdla, mis töötab praegu suurepäraselt.

Kui sadama arendus oleks ammendunud, oleksite siit juba läinud?

Ei tea, ei oskagi vastata. Ega sadam ole nüüd ainus asi, mis mind Ida-Virumaal kinni hoiab. Olen siit pärit ja mulle siin meeldib. Nii lihtne ongi. Ettevõtlikul inimesel Ida-Virus igav ei hakka, sest alati võid midagi täiesti uut ära teha. Olen alati seda meelt olnud, et asukohast ei sõltu midagi ning väljakutseid saame me endale ise luua. Nende leidmiseks ei pea elukohta vahetama.

Mulle tundub, et Toila arengule on hoogu juurde andnud ka see, et teie teinepool − Jõhvi kontserdimaja direktor Piia Tamm − on samuti Toilast vaimustuses. Toon ühe lihtsa näite: sadama lammutatud valvuriputka asemele võinuks kerkida uus ja moodsam, aga siiski ainult valvuriputka. Nüüd hakkavad seal tegutsema ka noored kunstnikud ja avatakse suveniiripood. Ühesõnaga midagi rohkemat.

Jah, Piiale sadam väga meeldib ja ta arvas, et siin võiks olla ka müügipaviljon kohaliku käsitöö jaoks. Ja õnneks on meil olemas noored hakkajad loomeinimesed, kes järgmisest aastast seal midagi erilist avavad. Piia ise aitab kaasa Toila loomekeskuse tegevuse hoogustumisele ning loomevaldkond sobib minu arvates talle imehästi.

Meie omavaheline panustamine maakondlikesse arengutesse ristub veel Ida-Viru turismiklastris, kus minu juhtida on juhtimise ja koolituse ning Piia turunduse ja tootearenduse töögrupp.

Meie sümbioos on andud erisuguseid kultuuriprojekte, mille kaudu me tegelikult ka lähemalt tuttavaks saime. Piia nägi Toilas suurt perspektiivi just ürituste korraldamise näol. Hakkasime peale muinastulede ööst. Vahepeale jäid ka Oru pargi promenaad ja muud sündmused, mis kohalikku kultuurielu rikastanud on.

Minu arvates üks vingemaid Piia Toila kultuuriprojekte oli Veljo Tormise regilaululaagri korraldamine, mille tarbeks tuli ka minul mitmeid taotlusvorme täita, et sellele kaasrahastust leida. Piia on särasilme ning tema tuhin ideede teoks tegemisel imetlusväärne.

Kas armastus mere ja meresõidu vastu on teis Toila poisina kogu aeg olemas olnud?

Tegelikult mitte. Väiksena käisin isaga kalal − merel võrke panemas −, aga vahepeal tekkis pikem paus. Klassivennad käisid siin purjetamistrennis, aga mina millegipärast mitte. Praegu ma mõtlen, miks ma ei käinud ja mida ma siis samal ajal tegin. Küllap olid huvid tol hetkel mujal.

Merele lähenemine toimus uuesti siis, kui Tiit Salvan (endine vallavanem − toim.) mind Toilasse kutsus. Kui soomlastega koostöös hakkas tekkima merepääste alge, tekkis küsimus, kes seda vedama hakkab. Ütlesin, et okei, ma teen selle ise ära, sest tol hetkel ei olnud ma ühegi MTÜga veel seotud ja kui aus olla, siis kedagi teist ei olnud ka võtta.

Merekirg on üle kandunud ka teie pisipojale. Olen olnud tunnistajaks, kuidas ta kilkab, kui näeb paati ja adub võimalust sellega merele minna.

Oojaa, tema teab täpselt, kus tema päästevest asub, ja kohe kindlasti ei jäta ta vahele võimalust seda sihipäraselt kasutada.

Võib arvata, et temal purjetamistrenn vahele ei jää?

Ilmselt mitte, kui ta ise muidugi seda tahab. Sest neil, kes on trennis käinud, on eriline side mere ja Toilaga, seda ei tohiks ära lõigata. Noorte purjetamises tuleks haaret laiendada − kõrval on Jõhvi, Kohtla-Järve ja Sillamäe, kus on palju noori, kes ei tea, millise põneva harrastuse vahel valida. Seni ei ole neile purjetamist keegi välja pakkunud. Usun, et paberitega purjetreenerile oleks pakkuda täisajaga töökoht.

Noorte purjetamise arendamine on sadama mõttes ülioluline. Pole mõtet teha hooneid ilusaks, kui siin elu ei toimu. Noored panevad elu käima ja toovad siia ka oma vanemad, kes last trennist oodates mere ääres aega veedavad, kohvikus einestavad jms. Ja kui noortel ja täiskasvanutel on Toilas head võimalused purjetamisega tegelemiseks, siis tõenäoliselt saab see ka elukoha valikul olema üheks kriteeriumiks. Kõik need asjad tuleb omavahel ära siduda, aga see töö on meil veel ees.

Teil on veel üks hobi, mis ei ole sobilik mere peal harrastamiseks, küll aga on tore tegevus maismaal − koduõlle pruulimine.

Jah, hoiame seda teemat elus ja merest selgelt lahus. Käisime just Jaaguga (Jaak Saar − toim.), kes on meie MTÜ Toila Pruulmeistrid teine asutaja, Räpina õllekojas vaatamas, kuidas nemad seal toimetavad: toodavad, turustavad ja tarbivad.

Meil on uuest rahastusperioodist siiras plaan Toila valda eraldi pruulikoja ehitamine. Seal peab lisaks tootmisele tekkima ka koht degusteerimiseks ja müügiks. Kohapeale tuleks tekitada 3-4 sorti Toila pruulmeistrite toodangut, mida võiks kohalikes poodides ja restoranides müüa.

Mis õlleteol rohkem pinget pakub − kas protsess või tulemus?

Mind ennast paelub ikka tulemus. Olen viimasel ajal teinud sõpradele ja sugulastele pulmaõllesid. Viimane oli venna pulm. Kuna ta elab Heina talus, siis õlu oli üles ehitatud just heina kujutamisele − olid ka ehtsad viljaterad ja takunöör. Koduõlu on igal pool lahe ja väärt kingitus.

Intervjuu jaoks tegime pilti võõra kaatri peal. Oma alust ei ole?

Ei, mul ei oleks praegu selle haldamiseks aega. Toila merepäästel on kokku viis alust − kaks RIB-kaatrit, üks plastist, üks väike kummist ja üks ajalooline puidust päästepaat − ning nende haldamisega on piisavalt tegemist.

Plaanis on Toila vabatahtliku merepääste eestvedamine aasta lõpus kellelegi teisele üle anda ja keskenduda üle-eestilise merepääste arendamisele. Lubasin ka merepäästet ühendava katusorganisatsiooni juhatuse valimisel, et vähendan oma rolli Toila ühingu eestvedamisel.

Teiseks tahaksin tuua siiapoole F18 rannakatamaraane, millega võistelda. Praegu toimetatakse nendega ainult Tallinnas. Soovin oma purjetamisoskuse lünga likvideerida ja asja tõsiselt käsile võtta, sealjuures võistlustasandini välja minna, mitte jääda ainult harrastajaks. Aga selleks, et võistluspurjetamine F18 rannakatamaraanidel Ida-Virusse tuua, pean kõigepealt leidma kohapealt kaaslase, kes sellest samamoodi vaimustub.