Rahvusvahelise haardega uus kolledžijuht

"Ma ei tegele enam ei Ukrainasse humanitaarabi jagamisega ega OSCEga, kuigi valimised on sügisel tulemas ja väga suur kiusatus on jälle missioonile minna," ütleb Kristina Kallas, soovides pühenduda TÜ Narva kolledži juhtimisele. Foto: Matti Kämärä

Kristina Kallas, kes asub 1. septembril ametisse TÜ Narva kolledži direktori kohusetäitjana, soovib pühenduda oma uuele karjäärile ja doktoriõpingutele. Seetõttu astub ta kõrvale nii politoloogi tööst kui Ukraina ja pagulaste teemast.

Olete põhjendanud  TÜ Narva kolledži juhiks kandideerimist sõnadega: "Ma ei taha enam Tartus targutada, kuidas peaksid asjad Ida-Virumaal käima, vaid tahan kohapeal panustada." Mida teil on Ida-Virumaale pakkuda?

Olen ennast esialgu piiranud kolledžiga, sellega, mida ma saan siin ära teha. Arvan, et kasuks tuleb kogu lõimumisvaldkonna risti ja põiki tundmine, alates haridusest kuni meedia ja tööturuni välja. See on tulnud tänu sellele, et olen 15 aastat teinud selles valdkonnas uuringuid ja analüüse ning olnud pikka aega integratsioonikavade väljatöötamise juures. Kuna Narva kolledž ja kogu Ida-Virumaa istutub ilusti lõimumisteemasse, siis ma arvan, et sellest on kasu.

Teiseks − ma ei tule väljastpoolt süsteemi. Olen töötanud Tartu ülikoolis õppejõuna ja teinud päris palju teadustööd. Praegugi on mul doktoritöö käsil. Kõrghariduse ja akadeemilise maailma tundmine on kindlasti selles ametis kasulik.

Eeliseks on ka see, et olen siin piirkonnas üles kasvanud ja see on teistmoodi kui muu Eesti. Ehk siis kogukonna tundmine − selle all ma pean silmas kõiki Ida-Virumaa elanikke, mitte ainult vene keelt kõnelejaid.

Kui kerge või raske on oma eelkäija Katri Raigi kingadesse sobituda?

Väga raske. Katri on ju nii suured kingad ette andnud. Saavutuste latt on väga kõrgele aetud. Ei ole vist ühtegi auhinda ega nominatsiooni, mida ta ei oleks saanud. Järele teha on väga raske.

Eks siis tuleb oma rida ajada. Näiteks pärineb teilt mõte, et Narval on kõik eeldused olla Eesti keeltepealinn, mis avaks piirilinna rahvusvaheliselt. Eriti on see võimaluseks kujunenud praegu, kui Venemaa üha rohkem sulgub − need inimesed, kes kunagi käisid Venemaal vene keelt õppimas, ei julge sinna enam minna. Ameeriklased on juba raja sisse tallanud ja käinud kaks aastat järjest Narva kolledžis vene keele suvekooli pidamas. Keda võiks järgmisena võõrustada?

Arvan, et Erasmuse programm [Euroopa elukestva õppe programmi kõrghariduse allprogramm − toim.] on kindlasti koht, kus tuleks koostöövõimalusi otsida, et viia Narva kompetentsi Euroopasse.

Narvakad on ise päris palju kogenud, mida tähendab eri vanuses võõrkeelt õppida. Maailmas ei ole palju riike, kus on selliseid kogukondi, kes on pidanud intensiivselt tegelema mingi võõrkeele õppega lühikese aja jooksul. On kogunenud kogemused ja teadmised ning see puudutab nii eesti kui vene keele õpet võõrkeelena.

Tunnete isegi, et ootused teie kui Narva kolledži uue juhi suhtes on väga kõrged, aga kuidas te jaksate neile vastata? Teie kodu on Tartus, teil on kolm väikest last, poolakast abikaasa töötab Poolas. Kevadeks on vaja lõpetada doktoriõpingud, et saada kohusetäitjast täieõiguslikuks direktoriks. Lisaks veel Ukraina ja pagulaste teema, millega te tihedalt seotud olete. Kas teie ööpäevas on rohkem kui 24 tundi? 

MTÜ Eesti Pagulasabi juhatuse esimehe kohalt olen end juba taandanud ja taandan ka juhatuse liikme kohalt. Astun sellest täiesti eemale. Samuti võtan end täiesti vabaks Balti uuringute instituudist.

Ikkagi, ka alles jääva koorma vedamiseks on ülihead tagalat vaja.

Jah, tugivõrgustik on meeletult tugev ja suur, ilma selleta ma ei teeks midagi. Esiteks see, et minu abikaasa tegeleb väga palju laste kasvatamisega. Kõik need kuud, kui ma olen Ukrainas ära olnud, on kodused asjad olnud puhtalt abikaasa peal. Ja kaks paari vanaemasid-vanaisasid on käepärast võtta. Lapsed on terve suve ja vaheaegadel Poolas. Minu ema-isa käivad neid Tartus hoidmas, kui meid abikaasaga kumbagi pole. Nad elavad Kiviõlis, aga on väga rahul, et saavad nii palju kaasa lüüa.

Põhirõhk on sel aastal ikkagi doktoriõpingute lõpetamisel kolledžijuhi töö kõrvalt.

Ka Ukraina teema lõikate oma südamest välja?

Jah, ja see on tegelikult kõige valusam, sest olen emotsionaalselt nii tugevasti selle riigi muredega seotud. Aga pean südame kõvaks tegema. Ma ei tegele enam ei Ukraina humanitaarabi programmiga ega OSCEga, kuigi valimised on sügisel tulemas ja väga suur kiusatus on jälle OSCE missioonile minna.

Millest selline kiusatus?

Sellepärast, et Eestis sa ei saa tegelikult piisavalt aru, mis seal ikkagi toimub. Sa saad küll Eesti meediast tõepärase pildi. Selles mõttes tõepärase, et Eesti meedia ei moonuta ega valeta, aga ta räägib liiga ühekülgselt ehk jätab rääkimata mõned asjad soovist Ukrainat toetada. Liiga vähe on näiteks juttu korruptsioonist ja valitsuse püüdlusest sellega võidelda. Ukrainas seestpoolt vaadates tundub, et väga edukalt see võitlus ei lähe. Aga selle riigi ja ühiskonna areng on ju meile ülioluline.

Tähtis on olla seal kohapeal ning näha ja aru saada, mis seal tegelikult toimub. See aitab ühelt poolt kaasa Ukraina mõistmisele. Teisalt ka selle mõistmisele, kuhu meie oleme jõudnud ja mille poolest Ukrainast eristume.

Üks poliitika kujundamise mehhanisme on enda võrdlemine teistega. Mitte et sa võtad kusagilt teadmisi, vaid sa lähed ja vaatad, mida teised teevad. See meetod on ärimaailmas olnud aastasadu − ärid trumpavad üksteist üle, luurates oma konkurente. Viimasel ajal teevad seda ka riigid.

Eks üks OSCE missiooni eesmärk on aidata kaasa Ukraina demokraatlikule arengule, aga isiksuse tasandil võimaldab see ka maailmast paremini aru saada.

Ukrainas on sõjaolukorra tõttu paljud asjad väga halvasti, aga mida teie luureandmed ütlevad − kas midagi on paremini kui Eestis?

Väga paljud asjad ongi väga halvasti, aga üks asi, mis on seal minu arvates üllatavalt hea ja tugev, on kodanikuühiskonna areng. Eriti kui ma võrdlen seda näiteks Valgevene ja Moldovaga, kus on oluliselt rahumeelsemad arengud. Võib-olla sellepärast Ukraina ongi olnud  revolutsioonilisem, et tal on tugevam kodanikuühiskond.

Sõja tõttu areneb väga aktiivselt vabatahtlik liikumine − ühiskond on väga tugevasti liitunud konflikti lahendamisse ja sellest tulenevate tagajärgede leevendamisse. Psühholoogid teevad tööd vabatahtlikult, tavainimesed korjavad riideid ja ravimeid jne.

Sellist passiivsust ei ole, mida sa muidu eeldaks väga korrumpeerunud riigilt, kus elavad vaesed inimesed. Ukraina on praegu tõesti käpuli, aga tugev kodanikuühiskond annab lootust.

Olete aastaid juhtinud MTÜd Eesti Pagulasabi, mille üks ülesanne on aidata pagulastel Eesti ühiskonda sulanduda. Milliste tunnetega olete jälginud debatte lisanduvate pagulaste teemal, kes, kui uskuda kommenteerijaid, tulevad siia meie naisi vägistama ja sotsiaaltoetuste peal looderdama.

See on ülimalt keeruline teema ja suur osa diskussioonist, mis Eestis praegu toimub, ei ole informeeritud. Kohutavalt palju on valearusaamu. Vaatasin eile[teisipäeval − toim.] täiesti juhuslikult Tallinna televisiooni ja end tõsimeeli ekspertideks pidavad inimesed rääkisid jälle tuhandeeurostest igakuistest toetustest pagulastele, kes siia tulevad. Loomulikult muudab see Eesti inimese murelikuks, aga see on puhas vale.

Tegelikult hakkavad nad saama toimetulekutoetust, mis on praegu 90 eurot kuus. Pagulased ei saa midagi rohkem kui Eesti inimene, kellel puudub sissetulek ja kes elab toimetulekutoetustest. Välja arvatud see, et pagulasel on lisaks ette nähtud keeleõpe ja tasuta tõlketeenus kahe aasta jooksul.

Aga pagulastega kaasa tulev rahalaev?

Raha, mis Euroopa Liidust pagulastega kaasa tuleb, saab siseministeerium, kes kulutab selle keeleõppele, tõlketeenustele, tugiisikute, psühholoogide ja keeleõpetajate väljakoolitamisele. Loodan, et mingi tugi läheb ka koolidele, sest koolidel on suured väljakutsed nende lastega tegelemisel. Lõppkokkuvõttes, kui hakata raha lugema, läheb see Eesti inimeste taskusse. Pagulased saavad teenuseid ja raha läheb Eesti inimestele, kes neid teenuseid osutavad.

Aga mis puudutab pagulaste teemat, siis üks asi on need 150 inimest ja nende vastuvõtmine Eestis, kus on meeletult palju desinformatsiooni ja valitsus on jäänud olukorra selgitamisega inimestele hätta. Teine asi on see, et Eesti valitsus ja ka Euroopa Liit jätkuvalt eitavad maailmas valitsevat suurt pagulaskriisi, mis on hullem kui ta oli teise maailmasõja järel.

Meil on piirkondlikud konfliktid, mis muutuvad üha vägivaldsemaks, näiteks Süüria konflikt, mis on tekitanud pagulaste voo Kreekasse. Lisaks läbikukkunud riigid, näiteks Afganistan, mis toodab pagulasi viimased 30 aastat. Palestiina. Birma. Sudaan hakkab kujunema riigiks, kust saabub non-stop-pagulasi. Ja Aafrikas tuleb neid läbikukkunud riike üha juurde, kes ei suuda tagada kõige elementaarsemat ohutust omaenda inimestele.

Milles seisneb Euroopa süü?

Euroopa riikide ja rahvusvahelise üldsuse reaktsioon sellele kõigele on seni olnud kapseldumine ja müüride ehitamine. Et las nad seal siis madistavad. Ja nüüd, kui see asi on meieni jõudnud, ikkagi suuresti eitatakse seda, et me peame kohe midagi tegema − põgenike kriis on kolossaalne.

See tähendab, et tuleb minna olukorda lahendama nende õuele, kes sõdivad?

Jah. Ühelt poolt minna olukorda lahendama sinna, kus riik on läbi kukkunud, ja teisalt lahendada ÜRO alarahastuse probleem ja tekitada suutlikkus pakkuda põgenikele varjupaika seal, kuhu nad on korraks põgenenud − nende naaberriikides.

Kolmandaks tuleks Euroopa Liidu poolt tegelda sellega, et võtta ära inimsmugeldajatelt see äri, mida nad ajavad, ja luua võimalus, et põgenik saab varjupaika taotleda, ilma et ta peab füüsiliselt Euroopa riigi territooriumile jõudma. Ehk tuua varjupaigataotlemispunktid Türki, Jordaaniasse ja Liibanoni ning vaadata läbi nende inimeste taotlused, kellel on vaja kriitiliselt kusagile mujale liikuda.

Ja see, kuhu nad liiguvad, on ka rahvusvahelise üldsuse otsustada. Nad ei pea liikuma Euroopasse. Aga praegu nad liiguvad, sest oleme ise smugeldamisäri tekitanud.

Oleme ühelt poolt Euroopa sees loonud väga soodsa varjupaigasüsteemi, kus inimesele, kes küsib vajupaika, on kuus kuud garanteeritud söök ja katus, tööle minna ei tohi jne. See meelitab neid, kes on pagulaslaagris jubedates tingimustes. Aga teiselt poolt oleme loonud müüri − meil on Schengeni ruum, Euroopasse pääseda on peaaegu võimatu ja smugeldajad teenivad sellelt, et veavad inimesi siia üle.

Süsteem on läbinisti mäda?

Jah, otsast lõpuni mäda. Eesti ja Euroopa varjupaigasüsteem vajab põhjalikku ülevaatamist.

Mis te arvate, kas siis, kui pagulased on juba Eestis kohal, muutub inimeste suhtumine soojemaks?

Ma arvan, et mitte kohe. Algul on ikka pehmes variandis võõristamine, halvemas variandis pahatahtlikkus. Aga ma arvan, et see ajapikku muutub. Sest meil Eestis elab juba praegu üle saja pagulase ja nende seas ei ole ühtegi, keda oleks kas või väärteo eest karistatud, rääkimata kuriteost. Enamik neist käib tööl. Jah, on ka selliseid, kes ei käi, aga neid on eestlastegi hulgas.