Surma on maanteeservades liiga palju
3. september 2015, 00:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vahel on üsna kummaline, milliseid veidraid mõttekäike me aju ka väikese infokillu peale pähe paiskab.
Näiteks kui juhtusin raadioreklaamis kuulma meie armastatud looduse populariseerijat ja zoosemiootikut Aleksei Turovskit alustamas juttu loomadest ja liiklusest, siis võpatas mu mõte: "Kas tõesti räägitakse kihutavatele autojuhtidele nüüd kogu tõde sellest, kuidas nad liikluses loomi tapavad?"
Kujutluspilti ilmus võsas hirmust hingeldav rebasepoeg või kährik, kes võtab kokku kogu oma julgusenatukese ja tormab üle lageda metsaserva, lendab üle kraavi, krabistab tee muldvallist üles, jõuab maanteeasfaldile. Silm märkab juba järgmist päästvat metsaserva ja siis käib pauk. Veri, karvatutid tuules ja radiaatorirestides, väikese käpakese viimased värinad…
Laia levikuga ringhäälingusse ja veel keset päeva sellised õudusjutud muidugi ei jõua. Võib-olla kuuleb seda jubedust mõni nõrga närviga laps ja keeldub igaveseks issi autosse ronimast või jääbki mõni pisikesest käpakesest õudusunenägusid nägema ja hakkab tulevikus hipist puudekallistajaks. Ja noh, Turovski malbe häälega sihtrühmale ehk siis hooletult ja ülemäära kiirustavatele sohvritele naeruvääristavate nimede andmine mõjub ka ju propagandistlikult piisavalt hästi.
Miks aga mulle endale sellised õõvastavad pildid silmade ette hüppasid, vajab vahest pisut pikemat seletamist. Kui alustada kaugelt, siis viimastel aastatel olen töö tõttu pidanud tihedamalt läbi käima linnu-uurijatega. Äärmiselt huvitav seltskond, kellele pole ükski linnuke lihtsalt kajakas või kirju varblane, vaid ikka kas hõbekajakas või ohakalind või muu peene nimega olevus. Mõned neist linnuhuvilistest on võimelised tunde roostikus või metsasalus passima, et teha pilt eriti haruldasest või arglikust sulelisest.
Selliste keskendunud ja pisut nagu fanaatiliste inimeste ees tunnen ma suurt aukartust, kuid samas kripeldab mu keelel alati ka suutäis sarkasmi. Kas on mõtet päevi sääski nuumata, kui peaaegu täpselt samasuguse fotogalerii saaksin ma kokku jalgrattal piki meie suuremaid ja väiksemaid maanteid sõites? Ütleme vändata nii suurusjärgus 300 kilomeetrit ehk korraldada selline 3-4päevane matk ja aina kaameraga teeservi klõpsida.
Uskuge mind, galerii Eestimaa lindudest tuleks missugune. Isegi enamiku Eesti metsloomaliikidest saaks pildile. Rääkimata juba eri karva kutsudest ja kiisudest. Tõsi küll, enamik neist poleks ehk ühes tükis ja kindlasti oleksid nad kõik hingetud, kuid kui võistlus käiks pildistatud liikide arvu ja kiiruse peale, siis oleks võit minu.
Kui paljusid kodumaa loomi ja linde olen ma esimest korda just teeserva laibana näinud! Näiteks vaskussi, mida looduses nii lihtsalt ei märkagi, või nugist või mäkra. Kunagi Abja lähedal ringi sõites nägin kraavis reas tervet metsseaperet: emis ja neli põrsast. Kõigil sõrad taeva poole. Ei siputanud, ei jooksnud eest ära. Pildista, palju tahad.
Aga ma ei pildistanud. Pole kunagi pildistanud. Peamiselt iseenda vaimutervise säilitamise huvides. Sest Surma on maanteeservades liiga palju. Aga võib-olla peaks? Ehk leidub mõni tugevama närviga fotograaf, kes suudaks näidata, millise verise jälje tee kõrvale jätab kiiremast sõidust kokku hoitud minut?
Tühja muidugi nendest tillukestest linnukestest, konnadest või siilidest. Need kadunukesed lähevad kiiresti aineringesse. Ühele õnnetus, teisele lihtsasti saadud toidupala.
Aga tulemas on pimedad sügiskuud, mil maanteele ronivad hoopis kogukamad loomad. Olgu autol nii palju hobujõude kui tahes, põdraga kokku põrgates pole kunagi päris kindel, kes sellest kõigest eluga välja tuleb.
Sügis, teatavasti, toob tänavatele ja teedele veel ühed vähese arunatukesega ringikalpsajad. Lapsele otsa sõitmise õudust ei kaalu üles ükski kihutamisest kokku hoitud sekund või telefoni näppimisest saadud mõnu.
Olgem siis palun ettevaatlikud ja võtkem ühest kohast teise sõitmiseks piisavalt aega. Lihtne ja viledaks kulutatud tõde. Aga kui lihtne on saada närvilisest gaasipedaalitallajast harilikuks mõrtsukaks.