Jalutuskäik Kreenholmi suletud territooriumil
1. oktoober 2015, 00:04
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Narva muuseumi korraldatud ekskursioonid Kreenholmi manufaktuuri suletud territooriumile aitavad tunnetada, kui mastaapne on siinne tekstiilitööstus kunagi olnud, ja panevad küsima, kas hiilgeajad võivad tõepoolest korduda.
Möödunud reedese Narva esimese kultuurifoorumi teema oli, kuidas avada Ida-Virumaa ülejäänud Eestile, nii et idavirulased jõuaksid Kõpu tuletorni ja inimesed mujalt Eestist saaksid teada, kus asub Varesesaar. Kirglikele aruteludele paneb punkti võimalus ise oma jalg Varesesaarele tõsta.
Kultuurifoorumi osalejate teejuhiks teisele poole kunagise tekstiilihiiu väravat on Narva muuseumi peavarahoidja Aili Vester, kelle esimene töökoht oli pärast keskkooli... Kreenholm. Vana ketrusvabriku juures, mis sai nurgakivi 1857. aastal, teeme ringkäigu ühe pikema peatuse, sest just sealt algab Vene, Inglise ja Saksa kapitaliga püsti pandud manufaktuuri ajalugu.
"Vana ketrusvabrik Kreenholmi saarel ehitati kõige esimesena. See oli ka kõige esimene, mis 2004. aasta kevadel kinni pandi," räägib Vester hiidmaja ees, mille paefassaadidel kulgevad monotoonsed ja lõpmatuna tunduvad akende read. Vana ketrusvabriku hingusele minek oli avamäng edasistele koondamistele ja kunagise mammutettevõtte pankrotistumisele 2010. aastal.
Kihlvedu arendajaga
Kas kunagi võib see ketrajatest mahajäetud hiigelhoone täituda kauni muusikaga?
Eesti Kontserdi juht Jüri Leiten näitab vana ketrusvabriku õuel, kuhu peaks manufaktuuri territooriumi omaniku ja arendaja OÜ Narva Gate soovi kohaselt kerkima 2500kohaline kontserdisaal.
"Vedasin Jaanus Mikuga (OÜ Narva Gate tegevjuht − toim.) kihla, et kui siia tuleb kontserdisaal, kolin ma Narva elama. Plaanid on kantud ideest, et kõik, alates sünnitusmajast kuni matusekontorini, oleks ühes kohas ja siia tekiks oma linn," haarab Leiten giidirolli.
Kunagi oli see kõik Kreenholmi töötajate jaoks olemas. Paralleelselt vabrikuhoonetega rajati teenistujate ja tööliste linnak, milles võeti malli Inglismaa edumeelsematest tööstusasumitest. Vesteri sõnul oli tegemist terve linnaosaga väljaspool linna piire, kus olid direktorite, meistrite ja tööliste elamud, koolimaja, saun, politseijaoskond ja kauplused. Aga ka luteri ja vene apostliku õigeusu kirikud, turg, pritsimaja, suur haiglakompleks ja klubihoone.
Nii toimis Kreenholm sisuliselt omaette linnana ning liideti Narvaga ametlikult alles 1917. aastal. "Seetõttu polnud algul ka tänavanimetusi. Alles pärast 2. maailmasõda sai tänav Lenini nime. Mujal kannab Lenini nime kõige suurem ja tähtsam tänav, aga siin anti see nimi selle eest, et toimusid tööliste väljaastumised, mida linn väga kõrgelt hindas. 1990. aastatel nimetati tänav ümber Joala tänavaks," jutustab Vester.
Filmisoovitus "Narva kosk"
Narva muuseumi vastne teadusdirektor Ivo Posti soovitab selle peale minna ETV digiarhiivi ja otsida sealt üles film "Narva kosk". "Just ise vaatasin selle ära. Äärmiselt huvitav film 1917. aasta kommuunijärgsest olukorrast, mis on tehtud 1988. aastal."
Üle kahe kuu Narvas töötanud ajaloolane ja ooperilaulja Posti liigub eri giididega kaasas, et ka ise Kreenholmi teejuhiks küpseda. Igaühelt õpib midagi ja kõik muuseumi töötajad peavad olema võimelised ekskursiooni läbi viima, kinnitab ta.
Posti unistus on, et Narva koskede võimsat vaatemängu õnnestub edaspidi eelnevalt välja kuulutada, sest kui need taas ellu ärkavad, pakub see haaravat vetemängu, millest võiks rohkem inimesi osa saada. Selleks on vaja aegsasti infot, mil Venemaa energeetikud avavad paisu väravad ja alustavad liigvee ärajuhtimist Ivangorodi hüdroelektrijaama veehoidlast.
"Loodan isiklikult võtta ühendust inimesega, kes selle eest Venemaal vastutab. Ega mul metsikuid lootusi ole, et see õnnestub, aga lootus sureb viimasena," ütleb Posti.
Kummituslik Venemaa
Kreenholmi saarelt saab kiigata ka üle jõesängi Venemaale, kus paistavad vanad lina- ja ketrusvabrikud. Need on praegu sama mahajäetud ja kummituslikud nagu Kreenholm ise.
Aga Kreenholmi on vähemalt eluvaim tagasi imbumas. Ja kui uskuda OÜ Narva Gate arendusplaane, võib see mahajäetud kvartal tulevikus täiesti uue hingamise saada.
Uue energia esimene pääsuke on kunagise Kreenholmi direktori John Carri villa Joala t 18, mida narvalased teavad hilisema Kreenholmi kultuurimaja ja raamatukoguna ning mis saab erainitsiatiivi ja riigi abiga uue elu loomeinimeste pesana.
Rahvusvahelises residentuurikeskuses hakkavad plaanide järgi töötama ja oma loomingut tutvustama kunstnikud nii Eestist kui ka mujalt maailmast. Keskuses leiavad kodu töökojad, ateljeed, eluruumid, raamatukogu, näitusepind ja kohvik.
Laev tuleb liikuma saada
Rootsi omanikel on selle 30 hektari suuruse maa-ala suhtes teisigi ambitsioonikaid plaane. Kõik nõukogudeaegsed hooned on praeguseks lammutatud ning alles on jäetud vaid muinsuskaitsealused ajaloolised tehased.
"Arendajale on oluline iga uus initsiatiiv, sest see tekitab tõmmet juurde," on Jaanus Mikk varem Põhjarannikule öelnud. "Kui saame selle laeva liikuma, hakkab sinna ligi ujuma igasuguseid kalu ning sellest saavad kõik kasu."
Peale kunstnike residentuuri on avalikkusest läbi käinud plaanid rajada Kreenholmi kvartalisse tööstusmuuseum, mis kajastaks tehnoloogia arengut läbi tekstiilitööstuse ajaloo. Kreenholmi piirkonna detailplaneeringu järgi muutub inimtühjaks jäänud kant tervikuna piirilinna uueks ja atraktiivseks keskuseks koos elumajade, meelelahutus- ja kultuuriasutuste, konverentsikeskuse, hotellide ja kaubandusettevõtetega.