Kas oleme ülikorrumpeerunud?

Viimasel ajal on tulnud järjest mitmeid uudiseid korruptsioonijuhtumite kohta küll politsei- ja piirivalveametis, ARKs, Tallinna Sadamas, aga ka Tallinna linnavalitsuses. Tavainimene võib muutuda üsna nõutuks: kas tõesti on Eesti riik, mille valitsus on alati rõhutanud läbipaistvust ja avatust, korruptsioonist nõnda läbi imbunud, et ei möödu peaaegu nädalatki, ilma et me loeks ega kuuleks uudiseid järjekordse korruptsioonijuhtumi kohta?

Eesti on korruptsiooni tajumise indeksi põhjal koostatavas riikide edetabelis olnud maailma võrdluses ikka seal esimese 30 korruptsioonivabama hulgas, Euroopa riikide seas kusagil keskel. Aga tuleb arvestada, et seda tabelit koostatakse selle põhjal, kas ja kuidas riigi elanikud ise korruptsiooni tunnetavad. Seega, kas pole nii, et sellised juhtumid tekitavad elanikes arusaama, et tegelikult on korruptsioon meil väga suur probleem?

Kui me vaatame neid juhtumeid, mida meedia on viimasel ajal kajastanud, siis need on enamasti seotud kindlat positsiooni omanud persoonidega, kellega aga tavainimesed oma igapäevaprobleemide lahendamisel otse kokku ei puutu. Pigem annavad need juhtumid tunnistust, et riik peab korruptsiooniga võitlemist oluliseks ja suudab neid ka avastada. Kui palju korruptsiooni meil tegelikult on, sellist statistikat polegi võimalik teha, sest tegemist on raskesti avastatava peitkuriteo liigiga, milles reeglina kannatanuid pole, ning seadust rikuvad kõik sellesse kaasatud osapooled. Avastatud juhtumid ja süüdlaste karistamine on aga muu hulgas ka oluline korruptsiooni ennetamise vahend.