Kes vajutas pidurit?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selle arvamusloo kirjutamisega ei taha autor kellegi tegemistele hinnangut anda. Samas tunnen Jõhvi volikogu liikmena ka mina ennast ebamugavalt, sest meie heale kolleegile on kohus tõkendina kohaldanud kinnipidamist, mis aitavat uurimise ajal ära hoida tunnistajate mõjutamist ja uute kuritegude sooritamist. Selle tagajärjel viibib Allan Mänd juba ligikaudu viis kuud(!) arestimajas, isoleerituna oma perest, tööst ja igapäevatoimingutest. Teades, millise naudinguga on üleriigiline meedia igal võimalusel Ida-Virumaad tembeldanud korruptsioonipesaks, võib ette kujutada, millist korvamatut kahju tekitab Jõhvi arengule ja mainele see kaasus-kahtlustus, millest me tegelikult mitte midagi sisulist veel ei tea ja kus ametliku süüdistuseni pole ikka veel jõutud. Igal juhul on selline tõkend, mida Eestis rakendatakse haruharva, siinmail pretsedent.
See on andnud tavainimesele selge signaali, et siin peab olema tegemist sajandi kuritööga, mille lahtiharutamine nõuab nii-öelda kompetentsetelt organitelt justkui meeletult aega ja ressurssi. Kas see on ikka nii? Mida on siin pool aastat uurida? Kuna elame õigusriigis, keeldun uskumast, et oodatakse kahtlusaluse murdumist ja ükskõik kui absurdse süüdistusega leppimist. Tuleb tunnistada, et isegi mõte asetada Jõhvis toimunut samale kaalukausile Tallinna Sadamas juhtunuga kuulub pehmelt öeldes utoopia valdkonda. Mastaabid, projektide suurused ja finantsvõimekus pole lihtsalt võrreldavad. Aga tõkend on sama!
Aasta 2015 on kohe jõudmas lõpusirgele. Muude tähtpäevade varjus pidasime alles hiljuti Jõhvi kontserdimaja 10. sünnipäeva. Ikka seesama maja, mis on teiseks koduks paljudele kunsti- ja muusikahuvilistele ja kus meile meeldib käia teatrietendustel, balletifestivalidel, kinolinastustel ja kontsertidel, aga kus valitud-kutsutud seltskonnale on toimunud ka mitu presidendi vastuvõttu. Selle maja treppidelt on vaimustav jälgida taevasse lennutatavaid saluute.
Samadelt treppidelt päikesepaistelisel päeval Jõhvi mikrorajooni poole pilku heites vaatab aga vastu tõeline kuumaastik. Kust see siia sai? Vastus on lihtne, sest 25 aastat tagasi laiusid sellel territooriumil Nõukogude armee tsiviilkaitsepolgu garaažid, kus hoiti suurel hulgal varustust ja tehnikat. Vanemad inimesed mäletavad, et Jõhvi viaduktilt, mida rahvasuus Dudkini küüruks kutsuti, oli planeeritud otsesõit läbi sõjaväeosa ja Tammiku mikrorajooni Tartu peale, mis aga mitmetel põhjustel jäi ellu viimata. Sellest ajast on palju vett merre voolanud, võõrväed on lahkunud ja enamik garaažegi lammutatud, kusjuures territoorium on siiani mikrorajooni häbiplekk.
Pärast 2013. aasta kohalike omavalitsuste valimisi võimule tulnud koalitsioon toetas sellele alale kaubandus- ja vabaajakeskuse rajamist koos kommunikatsioonide ja ühendusteede väljaehitamisega. Kõige raskem osa − sobiva projekti otsimine, mitmesugused kooskõlastused, kauplejate ja investorite leidmine − jäi volikogu liikme Allan Männi õlgadele. Õnneks oli tal selles valdkonnas Jõhvis tegutsemiseks nii märkimisväärseid kogemusi kui autoriteeti. Selle tõenduseks olid tema rajatud Tsentraali ja Jewe kaubanduskeskus.
Alguses sujuski kõik komplikatsioonideta. Ilmselt seetõttu, et algatajana oli dokumentidel ära märgitud eksvallavanem ja praegune kahtlusalune Tauno Võhmar. Võime ainult oletada, mis juhtus, kuid pärast vallajuhi plaanide luhtumisega seotud lahkumist 2014. aastal projekti rakendamine takerdus. Huvitaval kombel saigi projektile saatuslikuks mõningate ametnike vastuseis ja olukorda täpsustades toimus isegi konkreetsete isikute allumatusega piirnev vastutöötamine, mis muidugi ei saanud olla juhuslik. Muide, ka kuulujuttude levitamine eesseisvatest massilistest vallandamistest vallamajas oli üks vastutöötamise ilmingutest.
Loomulikult on ametnikud erinevad. Sellal kui üks ei saa mitu päeva pihta, mida temalt tahetakse, haarab teine kõike lennult ja tormab kiiresti tegutsema, tehes muidugi ka vigu, kusjuures ta on võimeline korraga kolme-nelja probleemiga tegelema. Selline oli teine kahtlusalune Märt Marits, kellelt samuti on uurimise huvides vabadus võetud ja kes kuuldavasti on arestikambris kaotanud olulise osa nii oma kehakaalust kui tervisest. Tõe huvides tuleb ära märkida, et tema oli selleks momendiks juba omal soovil töölt lahkunud. Esialgu jääbki saladuseks, millega küll saavad volikogu liige ja endine abivallavanem uurimist takistada ja tunnistajaid mõjutada. Ühtegi võimul olevat linnajuhti pole siiani peetud vajalikuks korruptsioonikahtlustuste korral vabadusest ilma jätta.
Koalitsioon on kindel, et Allan Mänd pole ennast puugi kombel Jõhvi vallaeelarve külge imenud. Loomulikult ei ole tema Jõhvi rajatud kaubanduskeskused mingid arhitektuurišedöövrid, kuid selliseid on teisedki nii-öelda materiaalsete väärtuste loojad rajanud ja sugugi mitte vähe. On naiivne arvata, et nemad ei käinud võimukabinettides nii-öelda survet avaldamas, mida ilmselt hea tahtmise korral annaks kindlasti võrrelda kuriteole kihutamisega! Tubli kolmandik Jõhvi volikogust läbi käinud ärimeestest peaks sellisel juhul olema tutvust teinud kinnipidamisasutusega. Samas on kohalike omavalitsuste valimised üle nelja aasta, kusjuures volikogusse kandideerijatel tulebki anda valijatele konkreetseid lubadusi. Nende edukaks elluviimiseks paneb koalitsioon paika vallavalitsuse, kes omakorda otsustab, millised ametnikud jätkavad teenistust ja kellega tuleb lahku minna. Kuna koalitsiooni ülekaal oli õhkõrn, siis oli ka võimuvahetus Jõhvis pikk ja valulik protsess, kust ilmselt tulebki otsida vastust küsimustele, miks see juhtus, kes oli niiditõmbaja ja kes vajutas pidurit.