Võimuliit suhtub omavalitsustesse kui alluvatesse
/nginx/o/2016/11/01/6025129t1h54d7.jpg)
12. november 2015, 20:04
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meie kõigi igapäevane elukeskkond sõltub kõige otsesemalt meie kodulinna või -valla tegevusest ja võimekusest.
Kohaliku omavalitsuse tööpõld on lai, näiteks korraldab ta sotsiaalabi, elamu- ja kommunaalmajandust, heakorda, kohalikku ühistransporti ning omavalitsusele kuuluvate haridus- ja tervishoiuasutuste ülalpidamist. Kahjuks on viimased valitsuskoalitsioonid kohaliku tasandi väärtustamise asemel liikunud hoopis risti vastupidist teed. Omavalitsuste rahastust ja otsustusõigust on korduvalt kärbitud ning ka paljuräägitud haldusreformi plaanitakse läbi viia jõumeetodil.
Omavalitsuste tulubaasi ja kohalike teede rahastuse kärpimine 2009. aastal oli niigi majanduskriisi tagajärjel kannatavatele linnadele-valdadele üliraske. Majanduskriisi põhjast on möödunud juba kuus aastat, kuid valitsustasand käitub omavalitsustega nii, nagu kriis alles kestaks. "Ajutistest" kärbetest on saanud iseenesestmõistetav argipäev ning Reformierakonna juhitud valitsuskoalitsioonid pole nõus omavalitsuste olukorda kas või natukene leevendama. Samal ajal kaotab kohalik elu igal aastal tulubaasi kärbete tagajärjel 50-55 miljonit eurot ning vajab kümneid miljoneid lisaraha teedevõrgustiku korrastamiseks ja arendamiseks.
Toimuvat kaevikusõda iseloomustavad eredalt keskvalitsuse ja omavalitsuste esinduskogude läbirääkimised 2016. aasta riigieelarve osas. Omavalitsused taotlesid tulubaasi järkjärgulist taastamist (esialgu 25 miljoni euro võrra) ning kohalike teede rahastuse suurendamist ca 30 miljonilt eurolt ligi 60 miljonini. Valitsuskomisjon jäi aga oma kivisse raiutud seisukohtade juurde ning ei nõustunud omavalitsusliitude koostöökogu kompromissettepanekuga ega pakkunud ka omapoolset lahendust.
Vastureaktsioonina ei allkirjastanud Eesti linnade liit ja Eesti maaomavalitsuste liit eelarveläbirääkimiste lõpp-protokolli. Hoolimata tugevast signaalist valitsustasandile, otsustati omavalitsustest taas tugevama õigusega üle sõita ning edastati kohalikke omavalitsusi ignoreerides riigieelarve riigikogule menetlemiseks.
Seega jätkab uus valitsuskoalitsioon eelmiste jälgedes ehk ei võta omavalitsusi võrdväärse koostööpartnerina, vaid suhtub neisse kui alluvatesse. Samalaadsel ülevalt alla printsiibil plaanitakse lähiaastatel läbi viia ka omavalitsuste sundliitmine, mida asjatult haldusreformiks nimetatakse. Tegelikult vajab Eesti omavalitsuste otsustusõiguse, rahastuse ja võimekuse suurendamist, mitte kaartide ümber joonistamist.
Mul on siiralt kahju, et taas kord on laual ühekülgne ja pinnapealne haldusreformi mudel, mis keskendub väidetavale kulude kokkuhoiule ning ei paku reaalset sisendit inimeste elukeskkonna parandamiseks. Omavalitsuste ühendamine ilma sisuliste muudatusteta tähendaks jätkuva väljarände ning rahvastikukriisi tingimustes ennast üha kordavat võrrandit. Selle tagajärjel jääks Eestisse esialgu paarkümmend "tõmbekeskust" ning lõpptulemusena ainult üks omavalitsus.
Maapiirkondade ja väiksemate asulate taaselavdamiseks vajame eeskätt põhimõttelist muutust suhtumises omavalitsustesse ning ka mitmeid muudatusi seadusandluses. Omavalitsusliitude, erakondade ja ekspertide koostöös tuleb koostada uus kohaliku omavalitsuse korralduse seadus, mis arvestab valdade-linnade oluliselt erinevat suurust, asukohta ja võimekust. Seejuures tuleb suurendada kohalike omavalitsuste rolli kohaliku elu arendamisel, näiteks esmatasandi arstiabi tagamise, hariduselu korraldamise ja ettevõtluse arendamise osas.
Kohalik elu algab inimese kodukohast, mitte Stenbocki majast või riigikogu hoonest.