Naised vajavad toetust ja kaitset

FOTO: Kaitseministeerium

FOTO: Kaitseministeerium

Riigikogu peetud debatt süvendas minu veendumust, et Eestile on vaja komisjoni, mis tegeleb soolise võrdõiguslikkuse edendamisega.

Oli väga huvitav jälgida, kuidas debati käigus kerkisid kooseluseaduse või ka mitmekultuurilisuse teemad, mis näiliselt ei seondu kuidagi soolise võrdõiguslikkusega. Aga kahes aspektis nad siiski seonduvad. Esiteks on nad kõik ühel või teisel viisil seotud diskrimineerimise ja võrdõiguslikkusega. Teiseks arvab muret tekitavalt suur osa Eesti ühiskonnast isegi veel 21. sajandil, et tegu on teemadega, mis on välja mõeldud kusagil igavates heaoluühiskondades ja mida meile nüüd peale surutakse.

Juba selle levinud eksiveendumuse kummutamiseks on vaja soolise ebavõrdsuse kaotamisega tegeleda tõsisemalt, kui seda on seni tehtud. Mõistagi on seda komisjoni vaja ülekaalukalt naiste õiguste ja võimaluste edendamiseks, kuigi ta võib kaitsta ka mõnd meest. Tulenevalt meie ühiskonnas pika aja jooksul kujunenud patriarhaalsetest traditsioonidest ja, ma julgen öelda, kivinenud kultuurilistest hoiakutest, on just naised need, kes vajavad toetust ja kaitset. Naiste võimalusi ühiskonnas edeneda ja tegutseda piiravad väljakujunenud konventsioonid märksa rohkem. Just naisi puudutavad karjääri tegemisel need "kleepuvad põrandad" ja "klaaslaed", rääkimata juba palju kõneldud palgalõhest.

Ning, tunnistagem endale, täpselt samuti oli ja on kooseluseadust vaja selleks, et tagada erisooliste paaridega võrdsed õigused ka samasoolistele. On ju nemad need, kellel teistega võrdsed õigused ja võrdsed võimalused praegu suuresti veel puuduvad.

Võrdõiguslikkuse debattides võib kogeda kahte skeptilise lähenemise suunda. Üks neist ütleb, et ärme reguleeri, ärme jumala pärast üle reguleeri, las kõik kujuneb ise ja las need väärtushinnangud muutuvad aja jooksul ise. Aga nad ei pruugi iseenesest kujuneda. Kui meenutada näiteks Ameerika Ühendriikides eelmise sajandi keskpaiku toimunud civil rights movement'i − kodanikuõiguste liikumist , siis tihtipeale oli mitmes osariigis vaja riiklikku regulatsiooni selleks, et mustanahalised võiksid koos valgenahalistega istuda ühel pingil bussis või isegi ülikooli auditooriumis. Mõnikord tuli isegi tagurlasest kuberner kolledži ukse küljest jõuga lahti kangutada, et see muutus teoks saaks.

Leian, et me rahvaesindajatena ei peaks kartma olla ühiskondliku arvamuse ja ühiskondlike väärtushoiakute muutumise esirinnas. Kui meie asi oleks oodata, kuni muutused ise toimuvad, et neil siis järel lohiseda, siis ei oleks meile vaja ei rahva mandaati ega seda kõrget palka.

Teine lähenemine on veelgi tagurlikum. Seda iseloomustab väide, et tegelikult ongi meil kõik korras, et meritokraatia toimib. Et kui praegu on meil riigikogu saalis või ka näiteks äriettevõtete nõukogudes ülekaalukalt rohkem mehi, siis järelikult on ühiskonnas sel hetkel lihtsalt andekaid, võimekaid ja tublisid mehi rohkem kui naisi.

Mäletan mõne aasta tagust debatti, kui me arutasime Euroopa Liidu soovituslikku ettepanekut, et äriühingute nõukogusid võiks üritada sooliselt tasakaalustada. Minu mõtte peale, et riik võiks siin näidata eeskuju, ütles parlamendi ees kõnelenud minister, et riik näitabki eeskuju. Ja siis pandi Estonian Airi ja Tallinna Sadama nõukogudesse meie parimad pojad ning kahjuks mitte ainsatki tütart. Ju ta siis arvas, et paremini ei olnudki neid ettevõtteid võimalik juhtida…

Saadikud ei tohiks karta, nad peaksid olema julged. Valitud rahvaesindajatena meil tõepoolest tuleb näidata eeskuju! Kindlasti ei ole keegi nii naiivne, et arvata, et üks komisjon, olgu tema tööaeg aasta või kolm, lahendab ära soolise võrdõiguslikkuse probleemid. Kindlasti ei ole me isegi nii naiivsed, et arvata, et see komisjon töötab välja ammendava loetelu meetmetest, mis tuleb ellu viia selleks, et probleemid saaksid lahendatud. Paratamatult nõuavad lahendused aega, aga ükski selline initsiatiiv ei ole liiast.

Olen kindel, et meie kuus parlamendifraktsiooni suudavad lähetada komisjoni inimesed, kes teevad tööd südamega ning suudavad panna näpu peale päris mitmetele asjadele, mis meie elukorralduses ja ka regulatsioonides on praegu valesti või vääriks parandamist. Seda kõike selleks, et Eesti ühiskond oleks sotsiaalselt õiglasem ja paremini tasakaalus, et naistel oleksid võimalused teha nii poliitikas, ärielus kui ka tavalises tööelus meestega võrdselt karjääri. Ja et seda ei pärsiks mingisugused kivinenud dogmad ega − jumal hoidku selle eest  ajale jalgu jäänud riiklikud regulatsioonid.

Lõpetuseks  mõni parlamendi ees kõnelnud meeskolleeg avaldas kartust, et võrdõiguslikkuse edendajate eesmärk on muuta meid kõiki ühesugusteks. See on põhjendamatu hirm. Võrdõiguslikkuse eesmärk on võrdsed võimalused, mitte võrdsed tulemused. Tulemuste poolest ei saa inimesed kunagi võrdseteks. Sest fakt jääb faktiks: üle 99 protsendi meestest ei hüppa mitte kunagi nii kõrgele kui Anna Iljuštšenko.

Tagasi üles