Valge laik

Põhjarannik on saanud pärast kolmapäevases lehes ilmunud lugu vanamemmest, kes Ida-Viru keskhaigla pulmonoloogia osakonnas voodi külge kinni seoti, ohtralt vastukaja lehelugejatelt.

On neid, kes mõistavad haigla teguviisi hukka ega mõista nagu oma vanaema sellises seisundis palatist eest leidnud lapselapski, miks enne äärmusliku abinõu kasutusele võtmist memme omastega ühendust ei võetud. Memm oli ju oma pikale elueale − 93 aastat − vaatamata alles teist korda elus haiglas ning hirmul. Et võib-olla oleks piisanud, kui memmele lähedane inimene oleks saanud tulla ja teda julgustada.

Ja on neid, kes mõistavad haigla teguviisi õigeks ega mõista lapselast, kes juhtumi avalikkuse ette tõi. "Kellel on haiglas aega veel omastele helistada, kui kõigil käed-jalad tööd täis: meditsiiniõdede palk on väike, kuid töökoormus suur," põhjendavad nad oma seisukohta.

Kes usub, et haigla käitus õigesti, kes usub, et haigla ei käitunud õigesti.

Kuid patsiendi kinnisidumine pikaks ajaks voodi külge ei ole usu küsimus. See peaks olema seadusega reguleeritud, millal tohib ja millal mitte, et välistada võimalust, kus haiglapersonal oma töö lihtsustamiseks kelleltki vabaduse võtab.

Paraku on ohjeldusmeetmete kasutamine seadusega reguleeritud vaid psühhiaatrilise abi osutamise puhul.

"Haigla jaoks saab see olema pikk ja põhjalik õppetund, mis sunnib üle vaatama eri ohjeldamismeetmete kasutamise praktikat vältimatu abi olukorras ning pöörduma haiglapoolsete ettepanekutega sotsiaalministeeriumi poole selle seadusetühimiku täitmiseks," tõdes Ida-Viru keskhaigla ülemarst Aime Keis.

Selle valge laigu kaotamisest seadusandluses on huvitatud nii arstid kui patsiendid, et vältida edaspidi samalaadseid juhtumeid, kus kõik on šokis: kinniseotud patsient, tema omaksed ning lehelugejad takkaotsa.