Annetustega kujundame maailma endale sobivamaks
4. veebruar 2016, 01:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sattusin hiljuti Iisakusse ja märkasin seal mitmes kohas kuulutusi, milles palutakse annetada raha Iisaku kiriku katuse ja torni remondiks. Summa, ütleme ausalt, ei ole suur: 60 000 eurot.
No kas siis Iisaku kihelkonnas ei ole viit tosinat meest, kes ulja käekaarega virutaksid lauale kaks viiesajaeurolist ja ütleksid: "Ehitage nüüd minu raha eest, nagu 1893. aasta tulekahju järel ehitati kirik üles minu vanavanaisa annetustest."
Edevus ja jõukusega uhkeldamine pidavat küll olema patt, kuid minu arvates on hoopis piinlikum, et Eestis remonditakse pühakodasid riigi raha eest. Kiriku lekkiva katuse parandamiseks peaks ikkagi kohalik kogukond summad kokku saama. Ma kasutan siin just sõna "kogukond", mitte "kogudus".
Kirikus käijate hulk on meie maal paraku kokku kuivanud ja selle küsimuse lahendamine jäägu kirikutegelaste mõtiskleda. Ent kirik tähendab ju hoopis midagi enamat kui usuorganisatsiooni. Me võime küll ümiseda: "Ei tea, kuis jumalaga on mul asjalood," ja ajalehest otsida esimese asjana üles horoskoobi, kuid üle majakatuste kõrguv kirikutorn ongi osake sellest Eestimaast, mida me enda omaks peame. See on järjepidevuse kants meie kiiresti muutuvas maailmas ja sageli ka ainuke käega katsutav asi, mis kätkeb esivanemate mälestust.
Minu juured on küll teises kihelkonnas ja mind pole kunagi ristitud, kuid ma tunnen Iisaku kirikuga väga tugevat sidet. Olen varsti peaaegu veerand sajandit Tartu ja Jõhvi vahet sõitnud ning minule tähendab üle puude paistev Iisaku kiriku torn kindlat märki sellest, et mu päriskodu pole enam kaugel. See pilt on minule väga oluline ja selle kadumisega tekiks maailma täitmatu auk. Vähemalt minu maailma.
Idavirulasena tunnen end siinse kogukonna liikmena, kellel on kohus säilitada pärandit, mida meie vanemad on meile usaldanud ja mis on minule kodumaa. Sestap toetan oma rahakotist Iisaku kiriku torni remonti. Ma pole küll nii jõukas, veel vähem uljas, et luhvtitada sajaseid, kuid selle artikli honorariraha ja pisut peale läheb Iisaku poole teele.
Ärgu nüüd Iisaku rahvas palun arvaku, et ma teie peale justkui näpuga näitan. Tegelikult tahan ma öelda, et annetusi ja kingitusi võib teha ka muul ajal kui jõulude paiku. Või õigemini peabki tegema.
Me kõik võime üles lugeda kümneid asju, mida riik peaks rahastama. Kuid ta ei tee seda ja mõnikord ei olegi tarvis. Nii mõnegi asja saame ühiselt tegutsedes ja oma rahakoti kulul ära teha. Ega vabariikki seda raha mujalt saa kui ikka meie, maksumaksjate taskust.
Pigem võiksime harjuda ellusuhtumisega, et iga enesega toimetulev inimene ja firma peabki toetama oma kogukonda kas ühiskondliku tegevuse või annetuste kaudu. Annetamise puhul räägitakse sageli andmise isetust rõõmust ja saaja tänulikkusest.
Ent siin on ka palju omakasupüüdlikumaid külgi. Annetuste kaudu saame ise kujundada maailma, milles tahame elada. See on kindlasti palju tegusam viis muuta ümbruskonda paremaks kohaks kui maad ja ilma kiruda.