Kas kiiremini saab Singapuri või Laekannu?

Mait Sepp
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Põhjarannik
Foto: Põhjarannik

Küllap on kõik koolis geograafia kabinetis keerutanud päevinäinud gloobust, torkinud seda sõrmega ja mõelnud, et kunagi, kui suureks saan, siis kindlasti rändan just sellesse kohta, mis gloobusel näpu alla jääb.

Tänapäeval lendavad lennukid peaaegu kõikjale ning kui rahakott kannab, siis võib ju lapsepõlve mängud teoks teha. Pigem on keeruline lähedale rännata. Kujutame ette Jõhvis elavat paarikest, kes läheb laupäeval õhtusöögilauas vaidlema. Ühele tuleb pähe kohemaid lennata Singapuri, teine arvab, et võiks bussiga sõita Laekannu külla vanaonu vaatama.

Esimene viskab hambaharja ja vahetussokid kohvrisse ning kihutab Tallinna lennujaama. Selline ootamatu reis läheb maksma küll meeletu summa, kuid tõenäoliselt helistab meie seikleja oma kallimale umbes 30 tundi pärast kodust lahkumist juba Singapuri hotellist. Aga kallim on endiselt Jõhvis. Buss Jõhvist Laekannu läheb alles esmaspäeva pärastlõunal.

Või siis kujutame ette, et sealsamas Laekannu külas elab üks aus, aga pisut lihtsameelne poissmees, kelle pruut elab Kaasiksaares. Seesinane küla asub Laekannust linnulennult 6 ja teed mööda 12 km kaugusel. Aga paraku teisel pool piiri ehk Lääne-Virumaal. Niisiis, meie poissmehel tuli võib-olla samal laupäeva õhtul pähe mõte oma pruuti külastada.

Aga millegipärast tuleb ta ausasse, kuid lihtsameelsesse peasse sõita oma südamedaami juurde liinibussiga. Ta istub arvuti taha ja hakkab oma tähtsat reisi planeerima. Vaatame siis nüüd huvi pärast, kuidas see reis kulgeb.

Selgub, et piiritagusesse naaberkülla sõitmiseks on mitu varianti. Pole paha. Kuid kõigepealt tuleb poolteist ööpäeva kannatada. Buss Laekannust väljub esmaspäeval kell 6.40. Meie Jõhvi seikleja lendab sel ajal juba Ida-Aasia kohal. Esmaspäeva hommikul on poissmehel kaks võimalust: kas minna Laekannu-Jõhvi bussi pealt kell 7.05 Avinurmes maha ja oodata seal kell 15.45 väljuvat Rakvere bussi või sõita edasi Jõhvi.

Oletame, et meie poissmees on kannatamatu ega viitsi Avinurme vahel 8 tundi ja 40 minutit passida. Ühesõnaga põrutab Jõhvi. Sinna saabub ta kell 8.20. Nüüd ootab ta kaks tundi ja kümme minutit, kuni saab Rakvere bussi peale. Kell 11.50 on poissmees Rakveres ja hakkab ootama Rakvere-Avinurme bussi, mis väljub kell 18.10. Buss jõuab Kaasiksaare bussipeatusesse kell 19.23. Seega jõuab meie poissmees sedapidi sõites armastatu juurde 12 tundi ja 43 minutit pärast kodust lahkumist.

Jääb veel arvutada, kui palju ta selle bussiretke jooksul igavuse peletamiseks või enesesse süüvimiseks õlut joob ja kas ta sedasi üldse pruudi juurde jõuab. Võib-olla olekski tal tervislikum hommikul hoopis Avinurme tee otsast viis kilomeetrit jalgsi Kaasiksaarde visata? Paras tunnine värskendav jalutuskäik.

See meie poissmehe näide võis tunduda ehk naljakas, kuid tegelikult tegelevad säärase planeerimise, aegade klapitamise ja tunde kestva bussi ootamisega Eestimaal tuhanded inimesed. Ja selline reisimine ei ole üldsegi lihtne. Eriti kui juhtud näiteks bussiaegu valesti vaatama või busside liikumise loogikat vääralt hindama.

Mind näiteks kutsuti hiljuti peole, mida peeti ühes kenas veinitalus. Talu asub Jõhvist sadakond kilomeetrit lääne pool, Tallinna-Narva maantee lähedal, kaardi järgi otsustades üsna suures külas. Nii sõitsingi Rakverre pühas veendumuses, et küllap sealt ikka mõni kohalik buss mu kohale viib. Internetiallikad justnagu ka kinnitasid seda. Aga ei. Õnnetuseks ei asu veinitalu Lääne-Virumaal, vaid napilt, aga kindlalt Harjumaal. Mis tähendab seda, et ükski Rakverest väljuv buss sinna külla sisse ei keera. Mis omakorda tähendab, et tegelikult oleks ma pidanud kohe sõitma Tallinna ja sealt siis kuuskümmend kilomeetrit tagasi kärutama.

Nende näidete peale võiks muidugi rusikaga lauale raksatada ja nõuda bussiliikluse tihendamist maarajoonides. Liinide paremat planeerimist. Aegade paremat klapitamist. Või midagi sellist. Meie poissmees oleks kodust Kaasiksaarde jõudnud vaevalt pooletunnise bussisõidu järel, kui Laekannu-Jõhvi buss oleks Avinurme jõudnud varem, kui väljub varahommikune Avinurme-Rakvere buss. Mina oleks muretult jõudnud veinitallu siis, kui maakonnapiir ei oleks maakonnaliinidele riigipiiri eest.

See kõik võiks ju tõesti parem olla, aga peab ka aru saama, et bussiliinide planeerimine on väga keeruline asi, mis on kompromiss inimeste vajaduste, optimaalse marsruudi, mõistliku majandusliku tasuvuse, konkurentsi, bussijuhtide palga, maksumaksja raha ja kümne teise väiksema või suurema teguri vahel. Ja alati jääb peene punase joonena õhku hõljuma küsimus, kas busse sõidab harva seetõttu, et reisijaid on vähe, või on reisijaid vähe seetõttu, et busse ei liigu. Tõde on ilmselt kusagil vahepeal.

Tegelikult on bussiliiklus vaid praeguse Eesti tegelikkuse peegelpilt. Kas see on hea või halb, on omaette küsimus. Asjad lihtsalt on nii: inimesi jääb maapiirkonnas aina vähemaks ja autoomanikke tuleb aina juurde. Vaevalt et Harjumaa idapiirile asutatud veinitallu üldse keegi kunagi bussiga on sõitnud. Või tänapäeva mõtteviisi veelgi täpsemalt fikseerides: kui paljudele on üldse pähe tulnud mõte sinna liinibussiga sõita?

PS. Laekannu ja Kaasiksaare on käesolevasse kirjutisse valitud täiesti juhuslikult. Kõik näiteks toodud isikud on autori väljamõeldis ning võimalik sarnasus tegelike inimestega juhuslik.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles