Metsa koht ei ole elektrijaama hiidahjus

FOTO: Põhjarannik

FOTO: Põhjarannik

Aasta algul andis valitsus tuliste vaidluste järel taas rohelise tule puidu põletamiseks Narva elektrijaamades. Nüüd on pall riigikogu väravas, kes kujundab lõpliku seisukoha elektrituru seaduse menetlemise käigus. Seda otsust on lahatud nii- ja naapidi, toodud välja tema häid ning halbu külgi. Ühtpidi on selge, et see samm aitaks luua sektorisse uusi töökohti ja päästaks valeinvesteeringuid teinud Eesti Energia veelgi suuremast varade allahindamisest.

Aga kuna ta mõjutab otseselt meie loodust, energeetikat ja muidugi ka inimesi, on põhjalikud debatid ning arutelud igati vajalikud. Metsa elektrijaama ahjudes põletamise küsimuse eri tahke käsitles äsja ka riigikogu keskkonnakomisjon koos metsatööstuse ja Eesti Energia esindajate ning teadlastega.

See arutelu süvendas veendumust, et valitsusel tuleks oma otsus vähemalt osaliselt üle vaadata ja leppida kokku kas väiksemates põletusmahtudes või/ning leida lahendused, mis tagaksid ainult väheväärtusliku puidu ahju sattumise. Põhjendan allpool oma seisukohta.

Puidu masspõletamise korral kasvab hüppeliselt metsa raiumine, sest ei saa tõsiselt võtta jutte, nagu hakataks miljonite tihumeetrite kaupa viima põlevkiviahjudesse ainult väheväärtuslikku puitu: kände, oksi ja võsa. Esiteks pole see majanduslikult tasuv, eriti kui mõelda suurte transpordikulude peale, mis kaasnevad puidu Ida-Virumaale vedamisega. Ja teiseks moodustab küttepuu metsateol vaid ligi viiendiku kogumahust. Seega, miljoni väheväärtusliku tihumeetri jaoks peab raiuma peaaegu 5 miljonit tihumeetrit metsa.

Raiemahtude kasv tähendab aga omakorda tugevat survet metsa taastootmiseks ehk tööstuslikuks metsakasvatamiseks. Juba praegu on suur osa Eesti metsast kas istutatud või külvatud ja mille puhul on sisuliselt tegu inimese rajatud monoliigilise puupõlluga. Lääne-Euroopas on metsad, mida inimkäsi pole ümber kujundanud, ammu hävinud. Teisalt on meie rahvuslik rikkus just looduslikud, vanad ja liigirikkad metsad, kus elutsevad mitmesugused loomad, linnud ja putukad, kasvavad seened ja marjad. Ei saa unustada, et just ökoloogiliselt erilised metsakooslused on meie väärtus, mida ei saa asendada kunstlike metsadega, mille väetamisest on mõnes riigis saanud tavapärane nähtus. Kokkuvõtvalt − selline tegevus kahjustab keskkonda, mistõttu tuleb kõik otsused väga põhjalikult läbi kaaluda.

Kuidagi ei saa mööda vaadata ka tõsiasjast, et metsa elektrijaamade ahju ajamine muudab puidu nii tavatarbija kui metsatööstuse jaoks kallimaks. See puudutab inimesi, kes ise kodus ahju kütavad, aga ka neid kaugküttevõrguga ühendatud kodusid, kus sooja annab hakkpuit, mille kasutuselevõttu on riik soodustanud. Ilmaasjata ei meenutanud Eesti erametsaliidu esindajad, et seitse aastat tagasi, mil hakkpuit esimest korda suurtesse elektrijaamadesse jõudis, kerkis puidu hind keskmiselt kolmandiku võrra.

Eesti energiapoliitika üks nurgakivi peaks olema järkjärguline üleminek taastuvenergeetikale. Minu hinnangul on metsa hiidkateldesse ajamine kõike muud kui taastuvenergeetika. Jutt käib ju rohkem kui 200 aastat tagasi leiutatud aurukatla tehnoloogiast.

Enne kui asuda puidu laiaulatuslikku põletamist riiklikult toetama, tuleb veel üheksa korda mõõta. Kui me hakkame kliimaleppeid täitma bioloogilise mitmekesisuse arvelt, siis oleks mõistlikum neid leppeid mitte täita, kui tulemus on sama. Meenutan, et eelmisel aastal oli arengufondi konkursi võitja sõnum, et hea mõte on kuulutada kogu meie mets ehk umbes 50 protsenti maismaast mahemaaks ning teha selle baasil marjade ja muude pisikeste loodusandidega äri.

Tagasi üles