Õnnelik Venemaa teeks Eesti õnnelikuks
23. veebruar 2016, 23:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärast taasiseseisvumist pole kunagi varem olnud sõda ega terrorism meie piiridele nii lähedal kui praegu, ütles välisminister Marina Kaljurand Ida-Viru ajakirjanike küsimustele vastates, ennustades, et alanud aasta ei tule vähem keeruline kui eelmine.
Millise hinnangu annate Eesti-Vene suhetele?
Kõige kõrgemal poliitilisel tasemel meil kontakte pole, aga positiivne on see, et diplomaadid suhtlevad. Lavroviga [Venemaa välisminister Sergei Lavrov − toim.]kohtusin viimati mullu septembris. Siis käisime üle kõik kahepoolseid suhteid puudutavad küsimused, alates Eesti-Venemaa piirilepingust ning lõpetades sellega, kui erinevalt me mõistame 1939., 1940. ja 1941. aasta sündmusi.
Leidsime, et saame teha koostööd nendes küsimustes, mis on mõlemale poolele huvitavad ja kasulikud. Siis otsustati, et valitsused annavad parlamendile piirilepped ratifitseerimiseks. Meie tegime seda − riigikogus on toimunud esimene lugemine. Nüüd ootame Venemaa sammu. Septembris olin selles küsimuses palju optimistlikum kui praegu.
Mis puudutab inimestevahelisi kontakte, siis need pole minu arvates kuhugi kadunud: inimesed suhtlevad, sõidavad üksteisele külla. Kui meil on kaks valikut − kas inimesed suhtlevad ja poliitikud mitte või poliitikud suhtlevad ja inimesed mitte −, siis minu meelest on esimene variant parem. Sest kui poliitikutele tuleb käsk, siis nad hakkavad suhtlema, aga tavainimesed päeva pealt oma hoiakuid ei muuda.
Kas ametlikud suhted Venemaaga võivad lähiajal veelgi halveneda?
Peagi möödub kaks aastat päevast, kui Venemaa otsustas järjekordselt rikkuda rahvusvahelist õigust ja rahvusvahelistel printsiipidel põhinevat julgeolekukorda. Venemaale kehtestatud sanktsioonid kannavad sõnumit, et rahvusvaheliste reeglite rikkumisel on oma hind. 21. sajandil tsiviliseeritud riigid lihtsalt nii ei tee, olgu ettekääne milline tahes.
Ütlesin hiljuti ka riigikogus, et niikaua kui Minski relvarahuleppega võetud kohustused ei ole täidetud, peab sanktsioonide surve jätkuma ja Ukraina püsima Euroopa tähelepanu keskmes. Praegu sanktsioonide leevendamist või kaotamist ei arutata.
Palju räägitakse sellest, et ka Ukraina peab tegema üht, teist ja kolmandat. See on tõsi. Aga minu arvates on kõige tähtsam sõjatehnika väljaviimine ning välisvaatlejate lubamine separatistide kontrollitud territooriumile. Alles pärast seda saab hakata rääkima mingite seaduste muutmisest ja valimiste korraldamisest.
Mis puudutab Eesti ja Venemaa suhete halvenemist, siis kuhu veel halvemaks minna? Et kas Venemaa tungib Eestile kallale?
Kui tavainimesed räägivad sellest, et Venemaa võib Eestile kallale tungida, on see veel kuidagi mõistetav. Aga kui see tuleb ametiisikute suust, hakkab hirmus. Millise seisukoha teie sellise hirmutamise puhul võtate?
Siin muidugi emotsioonidele kohta ei ole. Aga vaatame fakte: sõda, nagu ka terrorism, pole kunagi olnud meie piiridele nii lähedal nagu praegu. Kui vaatame Venemaa tegevust viimastel aastatel, siis sinna jääb sõda Gruusias, Krimmi okupeerimine ja sõjategevuse algus Ida-Ukrainas.
Lisame siia veel sõjaliste õppuste arvu meie piiri lähedal ning selle, et Vene lennukid rikuvad järjepidevalt Läänemere-äärsete riikide õhupiire, millele juhivad tähelepanu ka soomlased ja rootslased. Kui kõik need faktid kõrvuti panna, võib öelda, et Venemaa on palju agressiivsem ja ettearvamatum kui enne. Kui Venemaa oleks demokraatlik, jõukas ja õnnelik ühiskond, oleks see meie julgeoleku parim garantii. Praegu näitavad kahjuks kõik märgid teise suunda.
Kas me peaks seetõttu väga kartma? Ma ütleks, et ei. Aga loomulikult mingi ettevaatlikkus peab olema. Münchenis [Müncheni julgeolekukonverents − toim.]kuulasin, kuidas Medvedev [Venemaa peaminister Dmitri Medvedev − toim.] ja Lavrov ütlesid, et keegi Balti riikidele kallale ei tungi. Seda oli hea kuulda. Aga need on ainult sõnad.
Seetõttu peab olema kõigeks valmis. Tuleb teha koostööd meie liitlaste ja sõpradega. Meie huvides on tugev ja ühtne Euroopa. Sest loomisest alates pole Euroopa Liit kunagi pidanud tegelema korraga nii paljude kriisidega: migratsiooni, terrorismi, Suurbritannia võimaliku väljaastumise, Kreeka majandusprobleemidega...
See, et Euroopa Liit jääks sealjuures ühtseks, on selle aasta suur väljakutse. Välispoliitilises mõttes oli 2015. aasta Eesti ja Euroopa jaoks äärmiselt keeruline ning 2016 ei tule lihtsam.
Kas näete nendes kriisides Moskva karvast kätt?
On fakt, et pärast viimaseid Venemaa õhurünnakuid Süürias halvenes tsiviilelanike olukord märkimisväärselt. Venemaa eitab haiglate ja tsiviilelanike pommitamist, aga faktid näitavad muud. Ma ei näe, et Venemaa otsiks praegu Süürias rahumeelset lahendust.
Kui töötasite Eesti suursaadikuna Moskvas, kas siis Venemaa poliitika muutus teile lähedasemaks ja paremini mõistetavaks?
Hindan seda eluperioodi väga kasulikuks. Mul tõepoolest väga vedas, et sain Moskvas töötada, sest ehkki olen rahvuselt venelane, polnud ma Venemaal kunagi elanud ja mul pole seal ka sugulasi. Nii et sügav teadmine ja kogemus Venemaast, sellest, mis sealses ühiskonnas toimub, mul puudus.
Loomulikult õppisin sellest palju. Ma usun, et mõistan, miks on ametliku Venemaa vaated sellised, nagu nad praegu on. Aga see ei tähenda, et ma olen nõus ja toetan neid. Küll annab see teadmine mulle võimaluse paremini selgitada meie positsioone. Olen alati olnud seda meelt, et tuleb kohtuda, rääkida ja kuulata teist poolt, isegi kui see ei räägi seda, mida me tahame kuulda. Eriti kehtib see naabrite puhul. Olen alati avatud Lavroviga kohtumiseks.