Ametiühingu liider, kes valdab edukate läbirääkimiste kunsti
29. veebruar 2016, 09:51
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kiviõli Keemiatööstuse rohkem kui 600 töötaja eest seisev ametiühingu liider Viive Kravinski teab, et eduks ei tule mitte iga hinnaga läbi seina murda, vaid tilgutada vett seni, kuni kivisse tekib väike auk. Just selle osavuse eest sai naine Eesti riigi sünnipäevanädalal presidendilt teenetemärgi.
Mis tunded teid valdasid teenetemärki vastu võtma minnes? Kas jalad värisesid?
Selleks ajaks, kui ma teenetemärgile järele läksin, enam mitte. Selleks ajaks olin ma selle mõttega juba harjunud. Õnneks ei olnud ma ka esimeste minejate seas ja Margus Saar tegi meile enne veel koolituse, kuidas ja kust trepile minna ning millal kummardada.
Aga kui see uudis minuni jõudis, tõusid küll ihukarvad püsti ja oli selline tunne, et nahk tuleb keha küljest lahti. See on suur tunnustus. Justkui terve Kiviõli teenetemärk. Inimesed tulevad, õnnitlevad, kallistavad.
Kas selliseid hetki on elus palju olnud?
Samasugust tunnet olen varem tundnud küll. Eks suuri uudiseid ole elu jooksul olnud.
Millised on ametiühingutöös need hetked, mille üle tasub heameelt tunda?
See ametiühingutöö on üks omamoodi läbirääkimiste kunst. Ma ei ole konfliktne inimene. Kui ma tunnen, et me täna kuhugi ei jõua ja vastaspoolel on sein ees, siis ma sellest läbi pressima ei hakka. Annan infot ja taandun. Mõne aja pärast lähen uuesti. See on selline töö, kus sa tilgutad ühe koha peale vett seni, kuni kivisse tekib väike auk.
Ma olen ametiühingusse kuulunud 1960. aastatest alates ja alates 2000. aastast olen usaldusisik.
Kui usaldusisikuks sain, hakkasin kohe tegema kollektiivlepingut. See oli väga raske tulema, omanik üldse ei tahtnud seda teha. Muudkui lükkas kõikvõimalikel põhjustel edasi. Kord polnud lepingut läbi lugenud või pidi ära välismaale sõitma. Lõpuks võtsin ühendust riikliku lepitajaga ja alles siis hakkasid asjad liikuma. Üheksa kuud hiljem saime lõpuks lepingu allkirjastatud. Mehed ikka naersid, et see on mul nagu lapsesaamine: üheksa kuud võtab aega. Aga kui direktor allkirja andis, olin küll nii õnnelik. Sain täpselt aru, mis tunne on sportlastel, kes pjedestaalile jõuavad. Tulin sealt allkirjastamiselt nii, et ei saanud arugi, kui ühel hetkel oma tsehhis olin. Oleks võinud lennata ka. Ometi polnud see leping sisult kõige parem.
Kas praegu on etem?
Praegu on meil tõesti hea kollektiivleping. Mitmesuguste soodustustega. Inimesed on väga rahul.
Kuid peale selle, et pooleks aastaks alandati palka kümme protsenti, külmutasime veel ühe soodustuse, mille järgi makstakse lisaraha puhkusele minejatele ja kus summa iga staažiaasta pealt 10 euro võrra tõuseb. Aga kokkulepe on selline, et kui uut kollektiivlepingut hakatakse arutama, siis seda punkti ei puututa ja see jääb sisse ning hakkab uuesti 1. jaanuarist kehtima.
Läbirääkimised alles lõppesid. Kui tõsise kaardina sulgemine laual oli?
Läbirääkimislaua taga me sellest enam ei kõnelnud, kuid kui me käisime Toilas majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi esindajatega kohtumas, ütles Marti Hääl, et omaniku otsus on sulgeda.
Mis saaks siis, kui tehas suletaks? Me oleme Kiviõli suurim ettevõte, meil töötab üle 600 inimese, neist 400 on Kiviõli inimesed, me anname linnale soojust. See oleks surnud linn.
Kiviõlis on raskeid aegu olnud ennegi.
Jah. Kui Kiviter pankrotti läks, seisis tehas üle aasta ja see oli väga keeruline aeg. Ka selle taaskäivitamine oli väga pikk ja vaevarikas protsess.
Ametiühingu seisukohalt on olnud keerulisi aegu veelgi. Näiteks ei saanud inimesed palka õigel ajal kätte: september oli algamas, lapsed kooli minemas, aga inimesed ei olnud raha saanud. Võtsin ja helistasin siis direktorile: sõidetakse kallite autodega, käiakse puhkamas, aga töölistel pole lastele enam leibagi anda. Öeldi, et ärgu ma muutugu retooriliseks. Ma ju ei muutunudki. See oli puhas tõde. Öeldi, et helistagu ma veerand tunni pärast tagasi. 15 minutit hiljem teatati, et palgad on üle kantud.
Korra olime olukorras, kus taheti kivisorteerimine ära kaotada. Läksin direktori juurde, kes ütles, et keegi tuleb üle parda heita. Mul käis külm jutt südame alt läbi. Kivisorteerimises on tööl palju üksikemasid. Mis neist kõigist oleks saanud? Aga õnneks olukord lahenes ja nad jäid tööle.
Üks keerulisemaid perioode oli see aeg, kui me ei saanud kaevandamisluba. Olime siis ette valmistamas rahumeelset meeleavaldust: olime maavanemaga kokku leppinud, et läheme maavalitsuse ette, seisame seal. Selleks, et probleemile tähelepanu tõmmata. Kui kuulsin, et peaminister on juba Kiviõli probleemidega kursis, lükkasime selle toimumise edasi. Aga survet selle ärajätmiseks sain mitmelt poolt, kaitsepolitseilt muu hulgas. Kui nad teada said, et me plaanime rahumeelset avaldust ja kõik on kooskõlastatud, enam probleemi polnud. Pikett jäi siiski lõpuks pidamata, plakatid on mul veel senimaani alles.
Sellistest juhustest võib lõputult rääkida. Ma olen siin nagu psühholoog, kes inimesed ära kuulab ja rahustab. Ilmselt sellepärast peabki kontor minust lugu, et inimesed ei jookse trobikonnas sinna õigust nõudma, vaid tulevad esmalt siia. Teinekord on mul kabinetis viis-kuus inimest korraga. Eriti praegu, kus küsimusi palju ja vaja selgitada, kuidas üks või teine asi toimib. Tuleb tsehhijuhatajate ja tööliste vahelisi arusaamatusi tasandada, infot jagada, väikesi probleeme lahendada.
Kas teiste muredega päevast päeva tegelemine koormav ei ole?
Ma olen seda tüüpi inimene, et saan sellest, kui olukord positiivselt laheneb, jõudu juurde.
Mulle meeldib organiseerida ja korraldada, ma ei oska jõude istuda. Elus peavad eesmärgid olema. Ma ei ole tühja tuule tallaja.
Aastaid tagasi tähendas ametiühingutöö midagi sootuks lõbusamat kui kollektiivlepingute ja seadusepunktidega tegelemine.
Sotsialismiajal oli ametiühingutöö kõige muretum küll. Tellisime aga bussi ja käisime kontsertidel, teatris, varietees. Kas Tallinnas, Tartus või Leningradis.
Korjasime igalt inimeselt viis rubla ja ehitasime Peipsi äärde Alajõele kolm suvilat. Igal suvel olid mehed puhkepäevadel ehitamas või kraavi kaevamas ja naised kala puhastamas ja toitu valmistamas.
Meil töötas 19 aastat pereklubi, kus käis iga kuu koos 150 inimest. Kes meil seal kõik esinemas käisid... Teinekord pidid kümnele inimesele helistama, enne kui esineja leidsid. Kord olime Vello Orumetsaga kokku leppinud reedese esinemise, kui ta mulle kolmapäeval helistas, et talle on kontsert kusagil mujal veel määratud. Kui lõpuks asendajad tulid, oli neid neli, Kaarel Kilvet ja Venda Tammann nende hulgas. Ma olin hädas, et meil ei ole neile piisavalt raha maksta. Aga kõik laabus ja see oli üks õnnelik õhtu.
Ükskord olime pereklubi kohvi valmis teinud, kui rahvamaja juhataja helistas ja kurtis, et tal on külas Moskva viiuldajad, kas ta võib neile meie kohvi pakkuda. Aga meie tegime kohvi valmis nii, et jahvatasime kümne liitri vee kohta ära terve kilo kohviube ja hiljem panime kuuma vett peale. Aga tema jootis viiuldajatele seda kanget kraami. Nad ei maganud ilmselt pärast kaks nädalat.
Või kuidas me Uljastel rahvarinde jaanituld korraldasime: käisime mööda poode ja korjasime kaupa, mida viktoriini eest kingitusteks jagada. Seal oli jalgrattaid, külmkappe ja televiisoreid. Kõik anti poest ausõna peale ja hiljem, kui piletid said müüdud, käisin kauba eest maksmas. Toona oli üle 5000 inimese seal.
Kas rahvarindes on ka põhjus, miks teist Keskerakonna liige sai?
Jah. Eks ma rahvarindega siin toimetasin ja jäin Edgar Savisaarele silma kui aktiivne ja täpne inimene. Hiljem aitasin neil erakonda kohapealt inimesi leida. Mulle pole kunagi parteid meeldinud. See nimigi on vastik. Ei ole ma kuulunud kommunistlikusse parteisse ega komsomoli. Aga kui sa oled erakonda inimesi otsinud, siis kuidas sa saad ise mitte liituda? Nii ma sinna astusingi ja minust sai piirkonna koordinaator, kes tegutses Narvast Rakvereni.
Küll tuleb tunnistada, et see, mis praegu Keskerakonnas toimub, mulle ei meeldi. Nii palju toredaid inimesi on sealt ära läinud. Edgar Savisaar on väga tugev liider, aga aeg oleks järg noortele üle anda. On ju küll, kellele. Tema haigus oli nagu märk.
Aga minult on ametiühingutöö viimasel ajal nii palju aega ära võtnud, et ma ei käinud isegi piirkonna juhi valimistel. Helistati ja kutsuti, aga meil olid just läbirääkimised juhtkonnaga käimas. Siin seisab minu taga 600 inimest ja ma pean nende eest seisma. See on olulisem. Selle juhi saavad nad ilma minutagi valitud.
Kas peale ametiühingutöö muuks ka veel mahti jääb?
Ikka. Mul on naisselts ja pensionäride ühing. Naistega saame kokku kord nädalas, pensionäridega harvem, nad on juba eakad. Aga nendega koos olen ma terve Eesti läbi rännanud. Organiseerime aga bussi ja läheme.
Ja muidugi minu pere: mul on kuus lapselast ja kaks lapselapselast. Nüüd on minule kõige olulisem just see, et neil hästi läheb. Kaks minu lastelastest on praegu Austraalias. Üks neist helistas mulle teenetemärgi üleandmise hommikul kell kuus. Selliste hetkede ja meelespidamiste pärast tasubki elada.