Entusiasmist on saanud appikarje
5. märts 2016, 00:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sel nädalal esimest korda Narvas töövisiidil viibinud Austria suursaadik Doris Danler rääkis, et väikese riigina saab Austria sarnaselt Eestiga Euroopa Liidus olemisest suurt kasu, ent põgenike tulv on tekitanud elanikes pettumuse, et ülejäänud Euroopa on nad hüljanud.
Külastasite Narva kindlust ning TÜ Narva kolledžit, kohtusite meeriga ja avasite linna keskraamatukogus Austria kunstnike näituse. Aga te ei käinud üheski ettevõttes. Ida-Virumaal Austria päritolu investeeringuid peaaegu ei olegi, kui tellisetootja Wienerberger Aseris välja arvata. Miks?
Virumaal on veel Estonian Cell Kundas [haavapuitmassitehas − toim.], mis on suurim Austria investeering, aga teil on õigus − meil on kasvuruumi. Austria ettevõtjad vaatavad traditsiooniliselt naaberriikide ja Balkani poole, aga üha rohkem pööratakse pilku ka Baltimaadele. Sel nädalal kohtusin Tallinnas Austria ettevõtetega, kes soovivad siia kas investeerida või otsivad siit kaubanduspartnereid. Austria ettevõtjad on siia lihtsalt hiljem kohale jõudnud kui Skandinaavia omad, kes on geograafiliselt lähemal.
Kas üheks põhjuseks on Eesti vähene tuntus?
See on kindlasti osa põhjusest, et Eestit ja tema potentsiaali teatakse liiga vähe, näiteks Eesti e-valitsust ja IT-valdkonna arengut. Selgitan Austria ettevõtjatele ikka ja jälle, kui lihtne on siin ettevõtet asutada ja siia investeerida. Asjaajamine on kindlasti lihtsam ja kiirem kui Austrias. Samas on suur õiguskindlus ja väiksemad kulud kui teistes Põhjamaades. Tegelikult on siin kõik Skandinaavia eelised ja puudusi ei ole.
Püüan seda infot nii palju kui võimalik austerlasteni viia ning Eestit soovitada, sest usun, et Austria ettevõtetel on siin suured võimalused. Ja mitte ilmtingimata Tallinnas, vaid ka väljaspool pealinna.
Statistikaameti andmebaasi järgi peatus eelmisel aastal Ida-Viru majutusasutustes 147 austerlast. See pole just suur arv. Kas miski võiks Ida-Virumaal olla Austria turistidele huvipakkuv?
Tõesti? Ma pean siis järgmisel korral oma pere kaasa tooma. [Naerab.]
Tõsi, see ei ole suur arv ja on kindlasti seotud vähese tuntusega. Teatakse Tallinna, tullakse päevaks sinna, enamasti sõidetakse edasi Riiga või Vilniusesse, mitte teistesse Eesti regioonidesse. Minu arvates tasuks arendada ühendust Tallinna ja Narva suunal, et turistid saaksid siia bussiga kiiresti kohale. Piir ja kindlused on ju inimestele huvitavad ning Narva-Jõesuu rand imeilus.
Põgenike kriis on kuum teema Eestis, kus pole peaaegu ühtegi pagulast...
Jah, see paneb mind alati imestama.
... ja Austrias, mis on põgenikest üleujutatud. Austria otsus kehtestada üle oma piiri saabuvatele migrantidele ülempiir on pälvinud ohtralt kriitikat. Et seda on otsustanud teha ka Balkani riigid, tunneb Kreeka end põgenike kriisi lahendamises üksijäetuna.
Austria jaoks oli see appikarje. Kui korduks eelmine suvi, kui Austrias oli 90 000 asüülitaotlejat − need olid inimesed, kes tõepoolest tahtsid Austriasse jääda −, oleks see riigile liiga suur koorem. Juba praegu on. Rahvaarvu arvestades oleks see sama nagu Eestis 14 000 asüülitaotlejat.
Sealjuures oleme me üks nendest riikidest, kes algusest peale ütles: nendele õnnetutele inimestele, kes põgenevad sõja eest, ei tohi ust näidata. Me ei teinud seda ka Ungari ega Tšehhoslovakkia ülestõusu ega Bosnia sõja ajal. Ja see on tulnud alati Austriale kasuks. Seetõttu valitses praeguse pagulaskriisi alguses elanike hulgas isegi mõningane entusiasm. Öeldi, et need inimesed vajavad abi ja me peame seda pakkuma.
Aga pagulasi sai üha rohkem ja inimesed hakkasid ütlema, et probleem tuleb lahendada Euroopa tasandil. Euroopas on 500 miljonit elanikku. Ühe miljoni pagulasega saaksime ju lihtsalt hakkama. Kahjuks pole valmisolekut selleks olnud ja Austria saatis ülempiiri kehtestamisega sõnumi: me ei suuda enam kõiki, kes tulevad, vastu võtta. Ka Saksamaa ja Rootsi ei suuda seda enam.
Seda peavad tegema ka teised ja − mis kõige tähtsam − tuleb võidelda põgenike tulva põhjustega. Kuni Süürias pole rahu saavutatud, on Euroopas see probleem üleval. On selge, et piiride sulgemine seda ei lahenda. Saame aru, et see jätab Kreeka hätta, aga nüüd teadvustab võib-olla rohkem inimesi Euroopas, kui suur probleem see on ja kui hädasti on vaja ühist lahendust.
Kas teie kaasmaalased on Euroopa Liidus pisut pettunud?
Natukene küll. Austria on netomaksja [maksab Euroopa Liidu eelarvesse rohkem, kui tagasi saab − toim.], on alati üritanud olla Euroopa Liidus teistega solidaarne...
... ja nüüd tunnete, et teile ei vastata samaga?
Osaliselt, aga mitte sellises mahus nagu inimesed ootavad. Austria elanikud tunnevad end veidi üksijäetuna.
Samal ajal ütlevad paljud, et me saame hakkama, aga probleem on selles, et me ei tea, millal kriis lõpeb. Kui Euroopa annaks signaali, et me aitame teid, siis loomulikult rahustaks see rahva maha. Sest inimestel on hirm oma tuleviku ja töökohtade pärast. Kardetakse koolide kvaliteedi pärast, sest haridus tuleb anda ka tuhandetele pagulaste lastele. See maksab palju raha, et neid inimesi integreerida. Vastuvõtmine on suhteliselt lihtne, võrreldes pagulaste integreerimisega ühiskonda.
Samas pole rahulolematus paisunud nii suureks nagu Suurbritannias, kus Euroopa Liitu kuulumise küsimus pannakse referendumile.
Austria, nagu ka Eesti, saab väikese riigina Euroopa Liidus olemisest suurt kasu. Praegu on küll rohkem kriitikat Euroopa Liidu aadressil kui varem, aga kui välja arvata mõned väikesed parteid, ei räägi väljaastumisest keegi.