Omavalitsus olgu kogukonnakeskne

FOTO: Põhjarannik

FOTO: Põhjarannik

Eesti Vabaerakond peab haldusreformi elluviimist vajalikuks. Meil on tõsiselt hea meel, et Reformierakond on pärast Andrus Ansipi Brüsselisse komandeerimist ärganud mingist arusaamatust nõidusunest, mis ei lasknud neil pikka aega mõista haldusreformi teema tähtsust.

Meie ees oleva eelnõu küpsetamine ei ole koalitsioonile olnud kerge. Veel mullu kevadsuvel unistati, et novembriks sõnastatakse kriteeriumid, millele üks tegus omavalitsus peab vastama. Lõpuks jõutigi kriteeriumini − elanike arv omavalitsuses −  ja koalitsiooni osapoolte kommentaare kuulates ei ole täit üksmeelt ka selles küsimuses, kas 5000 või 11 000 või maakonnatäis inimesi. Riigi ja kohaliku tasandi ülesannete jaotuse küsimus on aga praegu jäänud täiesti kõrvale.

Kaarel Tarand tsiteeris ühes hiljutises artiklis põhiseadust, mis ütleb: "Kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt." Siin ongi konks. Põhiseadus ütleb "kes". Põhiseaduses tähendab omavalitsus eeskätt inimesi, nendevaheliste suhete korraldust ja otsustamise reegleid.

Praegune koalitsioon peab oma töö eesmärgiks luua "tugevad omavalitsused, MIS suudavad kohalikku elu terviklikult arendada ja kus inimestel on tagatud heal tasemel ja kättesaadavad avalikud teenused". Võite öelda, et mis tähtsust sel on, kes või mis. Ma arvan, et sellel on tähtsust. Sellest, kes või mis, võib kujuneda omamoodi sümbol.

Vabaerakonna arvates on algavas parlamendi arutelus kõige tähtsam lähtuda mitte abstraktselt sõnastatud riigi huvist, vaid Eesti inimesest, kelle elukvaliteet ja võimalused oma elu üle otsustada peavad kasvama. Usaldame rohkem oma tublisid ja tarku inimesi kohalikes omavalitsustes! Tähtis on, et otsustusõigus ei tohi kaugeneda ja peab säilima kohapeal ka siis, kui valitsemistasand on ühine. Praegune eelnõu on meie meelest täitevvõimukeskne. Vabaerakond tahab näha esmatasandil eeskätt tegusat rahvaesindust. See on mõtteviisi muutmise küsimus, mitte pelgalt üks tehniline plaan.

Linnad ja vallad peavad kujunema riigi keskvõimule võrdväärseks partneriks, mitte sõltuma parteikontorite manipulatsioonidest. Vabaerakonna jaoks on menetletava eelnõu puhul üks suur murekoht see, et ühinemisest võidavad kõige rohkem laiade kombitsatega suurerakonnad ning me saame praegusest veelgi rohkem parteistatud võimujaotuse üle kogu Eesti.

Kahtlemata on suuremas omavalitsuses kohalike valimisliitude võimult kõrvale puksimine kergem kui väikeses, aga kohalike valimisliitude kustumine võib kaasa tuua hoopis paljude aktiivsete inimeste kõrvalejäämise kohaliku elu juhtimisest üleüldse.

Me peame oluliseks jagada kohaliku tasandi ülesandeid alt üles niimoodi, et kõigil kodanikel oleks väljund oma kohaliku elu üle otsustamises. Küsimus on, milliseks kujuneb kogukondade areng, kui võimukeskus neist kaugemale kolib. Vabaerakonna arvates tuleb omavalitsuse juhtimisel kohalike kogukondadega arvestada mitte ainult neid sõnades kaasates, vaid jagades kogukondlikele ühendustele õigusi. Kuidas kogukondi tugevdada, sellele eelnõu praegu vastust ei anna, aga tuleviku Eesti on just kogukondlik Eesti.

Suur küsimus on, kuidas hakkavad tööle osavallad, linnaosad. Lohutuseks sotsiaaldemokraatidele on osavalla mõiste küll seaduseelnõus kenasti olemas, aga praegu on see mõiste veel tühi ja alles tuleb sisuga täita. Eelnõus on osavalla või linnaosa kogu moodustamine jäetud ebamääraseks. Eriti kummaline on võimalus määrata arvamusliidreid, hallatavate asutuste juhte, ettevõtjate organisatsioone ja teisi aktiivseid inimesi asjakohasesse kogusse kvoodi alusel.

Teemasid, millest võiks kõnelda, on veel ja veel. Kas või küsimus, miks jäävad praegu reformikavast puutumata maavalitsused, need kõige puhtamad parteilise toiduahela näited. Või küsimus, kui palju kaugeneb uus tekkiv haldusjaotus loomulikust ajaloolis-geograafilisest jaotusest.

Tänane eelnõu on alles esimene etapp, korrastamaks riigi haldust, ja nii tulebki sellele läheneda. On selge, et omavalitsuste tulubaas ja selle autonoomsus tuleb kindlalt üle vaadata, ja ma tean, et sellel mõttel on siin saalis liitlasi nii koalitsiooni kui ka opositsiooni poolel. Ja kuigi kolleeg Andres Anvelt on öelnud meediale, et kõik kolm opositsioonierakonda näevad reformile vastuolekus poliitilist punktivõitu ja vastu ollakse ebakonstruktiivselt, et asi põhja lasta, siis tegelikkuseks see kindlasti ei saa.

Vabaerakond on suuresti sündinud kogukondade eestkõnelejate ja pikka aega kohalikes valimisliitudes kaasa löönud inimeste initsiatiivil, kes teavad omavalitsusest nii mõndagi. Meil on nii kompetentsi kui ka tahtmist selle eelnõu arutamisel aktiivselt kaasa rääkida ja eelnõu paremaks muuta. Kas opositsiooni seekord kuulda võetakse, seda näitavad järgmised kuud.

Igal juhul, nii nagu haldusreform tervikuna peab looma tingimused mitmesuguseks koostööks − koostööks inimeste ja kogukondade vahel, koostööks omavalitsuste vahel, koostööks omavalitsuse ja riigi vahel −, nii on ka meie arvates selle eelnõu puhul koos mõtlemine ja koos töötamine siin saalis lausa hädavajalik.

See ei ole kindlasti punktinoppimise eelnõu, ja et see seda ei ole, seda on meie meelest vaja enesele meelde tuletada eeskätt koalitsioonipoliitikuil.

Kõne riigikogus 14. märtsil haldusreformi eelnõu üleandmisel.

Tagasi üles