"Bitch küll, aga tark. Paremini ei saagi minu kohta öelda"

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meeste valdkonnas karjääri teinud Andra Pärnamäe on sookvootide vastu. "Kui kvoote kellelegi anda, siis hoopis tublidele meestele, kes suudavad naistele piisavalt tuge ja mõistmist pakkuda," leiab ta.
Meeste valdkonnas karjääri teinud Andra Pärnamäe on sookvootide vastu. "Kui kvoote kellelegi anda, siis hoopis tublidele meestele, kes suudavad naistele piisavalt tuge ja mõistmist pakkuda," leiab ta. Foto: Matti Kämärä

Järve Biopuhastuse tootmisdirektorist Andra Pärnamäest võib aru saada, kui ta pärast üht töökohtumist põrutas poodi ning ostis sealt kõige pikema ja koledama seeliku. Sa ei saa ju rääkida õlijäätmetest ja pumpadest, kui mees ainiti su jalgu vaatab!

Teie igapäevasesse leksikoni kuuluvad sellised sõnad nagu "pumpla", "kollektor", "torustik", "puhasti".... Soovolinik saaks mu peale kurjaks, aga ma julgen siiski väita, et enamik naisi ei tea neist asjust tuhkagi. See on meeste maailm. Kuidas te olete suutnud ennast seal kehtestada?

Ega see ei olnudki alguses lihtne. Tihtipeale tuli kogeda suhtumist, et naisterahvas, mis sa neist asjust tead. Mõni meessoost kolleegi hääl muutus minuga torudest rääkides pehmeks, nagu väikse lapsega suheldes. Mõtlesin, et huvitav, kas ta räägib iga naisega sellisel toonil või ainult nende naistega, kes töötavad selles valdkonnas.

Tegelikult mulle meeldib meestega koos töötada. Aga olen olnud olukorras, kus töökohtumisel vahtis mees ainult mu jalgu, kui me rääkisime õlijäätmetest ja pumpadest. Pärast seda läksin poodi ja ostsin võimalikult pika kottis seeliku.

Ma säilitan sellistes olukordades oma kindla meele ja ajan oma asja ning olen veendunud, et küll nad saavad aru, kellega on tegu.

Aga mis puutub soovolinikku, siis minu käest on küsitud, kas ma olen sookvootide pooldaja. Ei, ma olen nende vastu. Mulle oleks see alandav, kui saaksin oma positsiooni kätte pelgalt sellepärast, et mingit kvooti täita. Ma leian, et kui naisel on tahtmine karjääri teha, siis ta teeb seda, olles piisavalt nahaalne. Lihtsalt need reeglid, mis sealjuures toimivad, pole naise loomusele alati vastuvõetavad ning see meid tagasi hoiabki. Naised on alalhoidlikumad.

Kui kvoote kellelegi anda, siis hoopis tublidele meestele, kes suudavad naistele piisavalt tuge ja mõistmist pakkuda. Ilma toetava meheta ei oleks võimalik teha seda tööd, mida ma teen. Ega ma asjata oma meest "meeleheitel koduperemeheks" nimeta.

Teie välimuse järgi otsustades ei arvaks keegi ära, et te töötate valdkonnas, kus kõik mehedki ei saaks hakkama. Te kannate kontsakingi ja lühikest kleidikest. Teie ripsmeid ehivad tehispärlid, teie küüned on värvilised. Rääkimata sellest, et teie juuksevärv on blond. Te olete rohkem kui naiselik!

Armastan värve, sära ja mulle meeldib ka ise särada. Kes mind ei tunne, võib arvata, et olengi lihtsalt üks maitselage diskokera, mingi bitch. Aga need, kes tunnevad, on öelnud, et bitch küll, aga tark. Paremini ei saagi minu kohta öelda.

Üks töövõtja kinkis mulle kuldse kiivri, öeldes mu olemust tabades, et säravale naisele särav kiiver. Ma käingi nüüd sellega ehitusplatsil.

Ma olen mõnikord püüdnud tagasihoidlikum välja näha, aga siis astuvad kolleegid ja tuttavad mureliku näoga ligi ja küsivad, kas keegi suri ära.

Järve Biopuhastuses on olnud megasuurte projektide aeg: tänavu kevadel lõppes pikalt kestnud joogiveeprojekt 80 000 elanikule, mille tulemusel on Jõhvi ja Kohtla-Järve piirkonna joogivesi Euroopa Liidu nõuetest kümme korda parema kvaliteediga. Enne seda sai ühele poole kümme aastat kestnud reoveeprojekt. Te olete osalenud väga suurtes protsessides. 

Mu mehel on selle kohta anekdoot. Sõbrad saavad kokku ja arutavad, kui kiiresti nende naised liiguvad. Üks ütleb, et tema naine liigub 100 eurot tunnis. Teine ütleb, et tema naine liigub 200 eurot tunnis. Minu mees ütleb, et minu naine pani 15 aastaga 100 miljonit eurot maasse.

Ma tilgutaks nüüd meie jutuajamisse tõrva ka, sest mis meepott see ilma tõrvatilgata oleks. See veekiht, mida Järve Biopuhastus  Kurtna-Vasavere veehaardes kasutab, on parim vesi, mis olla annab, aga Tartu ülikooli teadlased süüdistavad teid, et tõmbate Kurtnas järved kuivale.

See on samasugune olukord nagu aastaid tagasi Kohtla-Järvel, kus linnas levinud mädamunahaisus peeti süüdlaseks ainult meid. Keegi ei hinda mitut mõjutegurit kokku. Kaevandus on sinnapoole liikunud, karjäär on laienenud − ka nende mõju tuleks hinnata ning mõelda, kas selline tegevus on üldse õige piirkonnas, kus asub Ida-Virumaa ainuke korralik joogivee allikas. Kaevandamine tõmbab ülemised veekihid tühjaks, aga just seal on kõige kvaliteetsem, kõige parema maitsega vesi. Sellepärast ongi Kurtna-Vasavere veest toodetav joogivesi nii hea, et see tuleb ülemistest kihtidest. Selle eest võiks hea seista, et me jooksime head vett, mitte ei võtaks seda 300 m sügavuselt, kus on palju kloriide.

See on oluline küsimus: mis on kõige tähtsam, kas 80 000 inimese joogivee hea allikas või kaevandamine või Natura ala, mis seab joogivee tootmisele Kurtnas piiranguid?

Teiega võiks teha pimetesti, ainult et mitte veini, vaid veega. Et mis piirkonnast ja millisest kihist, millise maitse ja millise järelmaitsega.

Ma pole kindel, kas ma seda suudaks, küll olen ma aga spets reovee nuusutamises. Kui labor oli veel väga algeline, oli minu igahommikuseks tegevuseks puhasti kontrollimisel nuusutamine, et see reovesi on tulnud sealt ja sisaldab seda ja seda.

Kui palju te kodus räägite torustikest, reoveest, pumplatest ja muust säärasest? Kellegagi ju peab saama ka väljaspool tööd tööasjadest rääkida. Oma tutvusringkonna naistega te seda vaevalt teha saate, sest nad ei saa teie jutust lihtsalt aru.

Päris palju. Ja ka neid öid on palju, kus ma teen kodus arvuti taga hommikuni tööd. Päevadest ei jätku töö juures, seal kulub palju aega ka kolleegidega suhtlemisele, et jagada neid teadmisi, mida ise olen saanud. Ma ei hoia neid ainult endale. Olen arvamusel, et meeskond on väga oluline, ja üritan teha kõik selleks, et ma ei mõjuks juhina, vaid meeskonna liikmena.

Olen pidanud nii mõneski kriitilises olukorras tegema emotsionaalseid etteheiteid, kuid see ei ole töökeskkond, kus tahaks päevast päeva töötada.

Mind ärritab, kui tegeldakse tagajärgede, mitte põhjustega. Olen enda peale vihane, kui probleemid korduvad, sest olen jätnud midagi tähele panemata. Ma võin paista sellistes olukordades vihane ja tige, kuid tegelikult pole ma kunagi vihane inimeste peale, vaid olukorra peale.

Kui nooremana kippusin õiguste eest seisma − ega see töökollektiivis paljudele meeldi − ja rohkem sõna võtma, siis nüüd õpin, kuidas sekkuda ainult  siis, kui olen kindel, et suudan midagi muuta.

Kuidas te stressiga toime tulete? Kas teate üldse, mis see on? Või olete nii paksu nahaga, et mitte midagi ei mõju?

Loomulikult ka mina stressan. Kui esmasest abivõttest ei aita − ma nimelt olen arvamusel, et pole hulle olukordi, on vaid halvad tunded, emotsioonid −, siis poen koju jõudes teki alla ja olen seal kaua. Mõni võib seda nimetada laiskuseks, aga ma olen tõesti kuldmagaja ja see aitab − aitab stressi maandada, aitab pingelistes olukordades rahulikuks jääda.

Joogivesi on midagi nii iseenesest mõistetavat, et keegi selle eest tänu avaldama ei tule, et tal tuleb kraanist väga kvaliteetset vett. Küll aga ollakse probleemide korral väga häälekad ning minu töö ongi valdavalt probleemide lahendamine.

Ma töötan väga emotsionaalselt ja see on väsitav. Ma püüan õppida, kuidas oma vaimset seisundit kaitsta, samas ega ma neid inimesi ei armasta, kes töötavad emotsioonitult. Ma olen ilmselt see inimtüüp, kes ka koristajana ei suudaks oma tööd tuimalt teha, vaid paneksin juhile lilled lauale, et tal oleks meeldiv töökeskkond.

Olen mõnikord mehele öelnud, et jään koduseks, kuna tööd on nii palju ja mul on kodus ka palju teha. Aga ta tunneb mind hästi ja ütleb, et sellel pole mõtet, kuna ma varsti leian endale uued tegevused ning mul ikka ei ole aega.

Pidevalt tööle mõelda muidugi ei saa, sest siis võib hulluks minna. Sellepärast ma elangi vahel ka päeva kaupa, naudin hetke ning annan endale aru, et kõige olulisem on mu pere.

Tugevate inimestega on see häda, et ega nad enne tempot maha ei võta, kui tervis käest.

Kuna ma ei ole väga ammu arstide juures käinud, siis mees kinkiski mulle möödunud jõulude ajal terviseuuringu. Mu pere on mulle korduvalt öelnud, et aitab küll, tõmba tööga tagasi, aga ma olen harjunud võitlema, mind naljalt maha ei suru ega ära ei väsita.

Naisel, kelle elus muud polegi, on lihtne karjääri teha. Teil on ka lapsed − teil on neli last. Kust selline tugevus, et kõigega hakkama saada? Kust on pärit teie võitlusvalmidus? 

Sellest ei ole lihtne rääkida, aga ma pidin juba lapsena enda eest seisma ning sain loota vaid endale. Minu lapsepõlv möödus õigupoolest joomapunkris, sest mu vanemad olid joodikud, sealjuures vägivaldsed. Mul ei olnud korralikku toitu, riietust. Ma haisesin suitsu järele, sest kodus oli pidevalt selline toss üleval, et teleka pilt ei paistnud läbi.

Lisaks kõigele olin ma mingi nahahaiguse tõttu kärnas, ja see ei olnud mul ainus tõbi. Ma olin väga haige laps.

Ma püüdsin oma kodust olukorda varjata ja tegin kõik selleks, et paista välja normaalne ja probleemideta. Ma kartsin, et vastasel juhul pannakse mind lastekodusse. Alles keskkoolis pöördusin esimest korda klassijuhataja poole, et aidake, mu vanemad on joodikud. Aga või temagi mind aidata sai, ajad olid teised.

Küll tegi klassijuhataja mulle suure teene sellega, et saatis mu ülikooli õppima − Tallinna tehnikaülikooli, kus oli just avatud uus eriala, keskkonnatehnoloogia. Ta vormistas ka mu dokumendid selleks ära.

Kuigi ma olin koolis olnud väga hea õpilane, õigupoolest oivik, kes on ühtviisi tugev nii reaal- kui humanitaarainetes, tahtsin ma hoopis õmblejaks õppida, et saada endale korralikud riided selga ja hakata kiirelt raha teenima. Ma mõtlesin ikka nagu laps, kel pole mitte midagi.

Kuid ma ei leia, et ma oleks olnud ohver. On palju hullemaid lugusid kui minu oma. Tegelikult mu vanemad armastasid mind, joodikud ongi enamasti muidu väga head inimesed.

Aga kui sa saad loota vaid endale, siis õpid ka enda eest seisma ning üldjuhul ei eelda, et sa teistele üldse meeldiksid. Joodikute lapsena ei sobinud ma alati teiste lastega mängima. Nii jääbki sul üle ise enda ja oma tõekspidamiste eest seista. Ma olen väga nõudlik enda vastu ja eeldan, et ka teised on sama tugevad.

Paraku kõik ei ole ning ma olen pidanud õppima, kuidas jagada töökoormat ja ülesandeid meeskonnas nii, et need oleksid igaühele jõukohased. Mul on tulnud õppida ka seda, et ma ei eeldaks, et kõik mõtlevad ja teevad samamoodi nagu mina.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles