Ida-Virumaa kui võimalus

Krista Aru
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Põhjarannik
Foto: Põhjarannik

Ma mäletan, kuidas aastal 1973, kui ma 15aastasena tulin õppima tollasesse Johannes Semperi nimelisse Tartu 8. keskkooli, küsis korteriperenaine, kelle juurde voodikoha sain, kas mul kodus räägitakse ikka eesti keeles. Ma ei saanud küsimusest aru − miks me ei oleks pidanud rääkima eesti keeles? Kui sellist uudishimu kohtasin ka koolikaaslaste juures, sain aru, et suur osa tartlastest mõtleski nii: Kohtla-Järve rajoonis olid kaevurid, venelased ja muu eestlusele võõras, sinna oli parem mitte minna. Ida-Virumaa oli probleem.

Elame juba veerandsada aastat taasiseseisvunud Eestis, aga Ida-Virumaad nähakse ikka veel probleemina. Kuid nii nagu oli nõukogude ajal, on tänapäevalgi Ida-Virumaa probleem neile, kes vaatavad väljast, aga mitte neile, kes seal päevast päeva elavad. Neil on lihtsalt elu, millega tuleb ise toime tulla. Ja teistelt ei tahetagi muud kui seda, et Ida-Virumaad hinnatakse sellisena, nagu see on: lopsakas loodus ning tarmukad ja töökad inimesed, veidi teistsugused eelistused ja harjumused, kuid seega ka teistsugused võimalused.

Ma usun, et selle teadmise said vähemalt kõik Vabaerakonna inimesed, kes kaks päeva kauni Virumaa elu uudistasid. Ükski inimene, kellega kohtusime, ei kurtnud ega virisenud. Kordagi ei öeldud, et riik peab tegema või eraldi raha lubama. Vaadati hoopis kõrgemale ja kaugemale, räägiti maksumuudatustest, mida Eesti vajab, ja arutati, kuidas oleks parem ja mõistlikum haldusreformi läbi viia, et sellest oleks kasu inimesele igas Eestimaa nurgas.  Keegi ei saa ega tahagi eitada, et probleeme Ida-Virumaal jagub. Samas on sinna suunatud investeeringuid, tehtud eriprogramme, antud raha keeleõpinguteks − ja tulemust (millist?) ikka pole.

Mulle tundubki, et Ida-Virumaa küsimus pole mitte selles, et midagi poleks tahetud teha või et ei oleks tehtud. Pigem selles, et seda kanti on kogu aeg nähtud üksikute probleemidena, mida ikka ja jälle on asutud lahendama, vaatamata Ida-Virumaad kui ühte suurt võimalust. Seega on küsimus olnud suhtumises. Suhtumises, mille pärandas meile nõukogude aeg ja millest pole suudetud ikkagi välja tulla. See on mõistetav ja arusaadav, aga just selle suhtumisega oleks pidanud töötama. Lasteaias, põhikoolis, gümnaasiumis, tänaval ja töökohtades. Mitte "meie" ja "nemad", vaid "meie", kellest osa on veidi teistsuguse kultuuriga.

Jõhvi riigigümnaasium on valinud koos kasvamise tee. Uues ja juba arhitektuuriliselt koosolemise tunnet loovas majas õpivad koos noored, kelle puhul kaovad emakeele piirid. Kõiki neid õpetatakse ise tegema, ise vastutama, iseenda tulevikku looma. Nendele kõikidele avatakse maailma siiruviirud ühel moel ja viisil, eesti keeles. Kuid ühest koolist on vähe. Tahtmine kasvatada vene noored Eesti riiki armastavateks ja austavateks kodanikeks peab algama lasteaiast ja põhikoolist, olema loomulik osa argipäevast. See pole raske, aga see ei tule ise ja seda ei saa teha käsu ega linnukese pärast. Sellesse on vaja uskuda ja seda usku kanda mitte ainult keeletunnis, vaid igas tegevuses.

II maailmasõja eelses Eesti Vabariigis vaadati Virumaad kui võimalust ja eesti keelest erinevat keelt emakeelena rääkivaid rahvaid kui väikese rahvusriigi rikkust. Virumaale ja Võrumaale pakuti seejuures erinevaid võimalusi ja erinevaid teid, oodati neilt erinevaid saavutusi ja lahendusi. Selle vabaduse näha ühtaegu tervikut ja selle omapäraseid kooslusi andis usk oma riiki ja rahvusesse, andis suure ja ühise idee olemasolu, mille keskmes oli hool iga Eestis elava inimese eest.

Nüüd on võimu ja valitsuse tasandil aastaid olnud peamine mure seotud Eesti kohaga rahvusvahelistes pingeridades ja tabelites, aga mitte hoolitsusega selle eest, et igal inimesel oleks Eestis hea elada. Püüd paista väljapoole tubli ja edukas on muutnud Eesti sisemiselt nõrgaks, tekitanud inimestes pettumust ja võõrandumist oma riigist, loonud lahenduste asemel vastasseisu ja pingeid. Aga takistanud ka leidmast Eestit ühendavat ja kõigile arusaadavat keelt, mis oleks nii tugev, et lubaks enda kõrval dialoogis kesta ka teistel. Olgu need teised siis isepärase emakeele või veidi teistsuguse käitumistraditsiooniga.

Ei Narva, Sillamäe ega Jõhvi vaja üürikortereid, tühje kortereid on seal niigi. Vaja on suhtumise muutumist. Kas lisaks sellele on vaja Sillamäe sadama väljaehitamist ka kruiisilaevade sadamana? Või läbimõeldud võimalusi Narva-Jõesuu väljaarendamiseks särava kuurordina? Või hoopis infotehnoloogiliste ettevõtete toetust nende tulekuks just Ida-Virumaa tööstusparkidesse? See lahendus kerib end päevavalgele kohe, kui selleks on antud võimalus ja vabadus.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles