Meedikute kohtuasjade mõju

Meedikute või raviasutuste vastu alustatud kohtuasjad ei ole Eestis sagedased, kuid neid siiski on. Sagedasemad on muidugi tsiviilasjad, kus patsiendid lähevad kohtusse rahalise hüvitise nõudega. Kuid Eestis on olemas ka pretsedent, kus arst on oma töö tõttu kriminaalkorras süüdi mõistetud. Aastaid tagasi oli Ida-Virumaal juhtum, kus ühte naistearsti süüdistati sündimata lapse surma tõttu ehk õigeaegse arstiabi andmata jätmises. Toona kohtuasi vaibus, sest prokurör loobus süüdistusest. See näitab, et meditsiini puudutavad kohtuvaidlused pole lihtsad, seda enam, kui kohtualused ja tunnistajad on meditsiinispetsialistid, mida prokurörid, patsiendid, kohtunikud loomulikult pole. Tugineda saab vaid eksperdiarvamusele.

Praegu Viru maakohtus arutusel oleva kohtuasja platvormiks ongi spetsialistidest koosneva ravikvaliteedi nõukogu otsus, kus leitakse, et arst tegi vigu. Muidugi on eksimine inimloomusesse sisse kirjutatud ja vigu tehakse igas valdkonnas. Küsimus on selles, et nimetatud juhul võisid need vead prokuratuuri väitel põhjustada inimese surma. Küsimus on ka selles, kas ja kui palju on arstil õigus eksida. Sest enamik karistusseadustiku paragrahve käsitleb ikkagi tegusid, mis on toime pandud tahtlikult.

Muidugi tuleb mõista patsiente ja nende lähedasi, kes vale diagnoosi või ravi tõttu rängalt kannatavad, ja nende õigus otsida abi õigussüsteemist on vaieldamatu. Ent pole sugugi kindel, et kohtuvaidlused meditsiini vallas aitavad kaasa ravikvaliteedi tõusule, kuna sellest tulenev kasvav eksimise hirm võib tulevikus kasvatada meditsiinibürokraatiat ning kahandada arstide otsustusjulgust.