Kümneaastane Kohtla-Järve poiss päästis läbi järvejää vajunud sõbra

Dima Tsarinnõi näitas kohta, kus tema sõber läbi jää vajus, ning lubas, et nüüdsest püüab ta järve ääres veelgi hoolikam olla ja ka oma sõpru ettevaatlikkusele manitseda. Foto: Peeter Lilleväli

Kümneaastasel kohtlajärvelasel Dima Tsarinnõil ei kulunud hetkegi mõtlemiseks: viivitamatult tormas ta appi pargijärve külma vette kukkunud sõbrale.

Kohtlajärvelased armastavad linnapargis jalutada igal aastaajal, varakult maha sadanud lumi aga lisab lastele rõõmu − nüüd saab peale jooksmise ja hullamise ka nõlvadest kelguga alla lasta. Pühapäeval kella kolme paiku päeval suundusidki kaks sõpra parki kelgutama.

"Meil oli kahe peale üks kelk," rääkis Dima. "Seni kui mu sõber kelguga alla lasi, otsisin kohta, kust mina alla võiksin lasta, kui ma aga silmad tõstsin, nägin teda vees siplemas. Jooksin kohe trepist alla ja ulatasin talle käe. Üks vanamemm läks parajasti mööda ja kiirustas samuti meie juurde ning aitas sõpra veest välja tirida."

Õhuke jää 

Dima sõnul nad muidugi teavad, et jää on alles õhuke ja selle peale minna ei tohi, ning nad ei teinudki seda. Ent kui tema sõber mäest alla sõitis, pillas ta midagi maha ja see miski libises jääle. Poiss sirutus seda võtma, kuid järve ümbritsev puidust promenaad osutus niivõrd libedaks, et poiss libises sellelt maha ja sattus jääle, mis tema raskuse all murdus.

"Seal pole sügav − vesi ulatub umbes rinnuni −, kuid sealt ise välja ronida olnuks vist raske, kuna riided olid tal ju läbimärjad ja eks ta ehmatas ka väga. Mina ei kartnud, et võin samuti libiseda − ma isegi ei mõelnud sellele −, lihtsalt sööstsin talle kohe appi. Ma ei arva, et oleksin mingisuguse kangelasteoga hakkama saanud, kui siis ehk vaid natuke. Igaüks oleks niimoodi käitunud. Kui ta kaldale olime tõmmanud, jooksime me kiiresti minu juurde koju − ma elan sealsamas lähedal."

Möödakäijad aitasid

Dima ema lisas, et kui Dima oleks olnud üksi, siis vaevalt ta hakkama oleks saanud − vette kukkunud poiss on temast pikem ja tugevama kehaehitusega. Õnneks jalutavad päeval pargis inimesed ning möödakäijad kiirustasid poistele appi. Vette kukkunud poiss pääses vaid ehmatusega − ta ei jäänud isegi haigeks.

Ema on Dima üle uhke, et too ära ei ehmatanud, paanikasse ei sattunud ja sõpra hätta ei jätnud. Kuid nõustus juhtunust rääkima eelkõige sellepärast, et see on hea õppetund ja konkreetne näide selle kohta, miks tuleb ohutusreegleid järgida. Lastevanematele aga tuletas ta meelde, et nood oleksid tähelepanelikud selle suhtes, kus ja kuidas nende lapsed lõbutsevad.