Toost Ida-Viru elu parandajate terviseks!
16. detsember 2016, 12:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas te olete tähele pannud, kuidas nüüdsel ajal läheb süldilauas pärast paari-kolme pitsi jutt sellele, kuidas kellegi poeg töötab Soomes, kellegi tütrel on maja Tallinnas ja kellegi lapselaps elab Londonis?
Sageli kõlab jutustaja hääles uhkustunne, kui kaugel elav poeg või lapselaps juhtub olema tema enda oma. Ja siis mõned toostid hiljem, kui vestlusteemad kalduvad melanhooliasse, hakatakse kurtma, kuidas ikka kõik inimesed Ida-Virumaalt ära lähevad. Halvimal juhul hakatakse targutama, miks keegi midagi selle vastu ette ei võta. No tule taevas appi! Kelle lapsed ja lapselapsed siis Viimsisse või Pariisi kolivad? Ikka meie, idavirulaste endi omad.
Maailmas, tuleb öelda, on läbi aegade välja mõeldud ja järele proovitud palju meetodeid, kuidas inimesi sünnikohas paigal hoida. Hea eeskuju saame näiteks ühest Ida-Virumaa soosaarel asunud talust.
Soosaarel elati loodusega ühes rütmis: suvel tehti põllutöid ja lapsi, talvel põllutöid ei tehtud. Niisiis oli talus valmis saadud karja lastega, kes kõik olnud muusikas andekad. Aga pereisa oli nende saatuse osas väga selgesõnaline: tema oma järglasi hobusevaraste kooli ei pane! Sellal nimetati rahva seas nii koleda nimega iga algharidusest kõrgemat tarkust jagavat õppeasutust, eriti aga ülikoole.
Ja polnud häda midagi − kõikidest lastest kasvasid inimesed. Moodustasid pereansambli ja käisid kohalikel külasimmanitel esinemas. Kahju, et nende talu sõjale jalgu jäi ja elu perekonna laiali pillutas. Muidu, kes teab, oleks praegugi metsakülades pillimuusikat kosta. Pealekäratamine annab mõnel juhul tõesti väga häid tulemusi. Aga kahjuks võib ka nii juhtuda, et lapsed putkavad ikkagi kodust minema ja pärast ei saada sünnipäevaks SMSigi.
Kui lapsed on ikkagi suurde linna kolinud, siis pole neid veel hilja koju tagasi kamandada. 1921. aasta mais ilmus ajalehes Tallinna Teataja asjakohane õpetus: linna kantseleidesse ja kontoritesse trüginud võsukestele ei maksa saata raha, kartuleid, pekki ega riideid. Küll nad siis näljaste ja paljastena peatselt ka isatallu tagasitee leiavad! Tõsi küll, tänapäeval võib karta, et pekitüki ega uhiuute botikutega lapsi koju tagasi ei meelita. Aga hea soovitus sellegipoolest.
Selge see, et ka riigil on omad hoovad, kuidas rahvaste liikumist ohjata. Nõukogude Liit sai sellega päris hästi hakkama. Passirežiim, miilits ja piirivalve olid need imerelvad. Tõsi, mõned pahuramad inimesed nimetavad toonast korda küll millegipärast pärisorjuseks. Ilmselt oli nõukogude süsteemis tõesti mingeid puudusi, sest ma olen kuulnud kümneid lugusid sellest, kuidas igasugu piiranguid püüti üle kavaldada ja end näiteks kolhoosist mõnda linna parema elu peale nihverdada.
Kahjuks on karmil kontrollikorral veel üks halb külg: seda ei saa rakendada jupikaupa. Noh, näiteks, et politseinikud vaatavad küll, et keegi ilma põhjuseta ära ei koliks või vales kohas ei ööbiks, aga jätavad uurimata, milliseid raamatuid sa loed, millist raadiot kuulad või mida sa õllelauas naabrimehega lorad. Ei-ei, paraku käivad need asjad alati täiskomplektis.
On muidugi veel üks hästi efektiivne võimalus maa tühjenemist ohjeldada. Aga seda viisi ei saa ma teile teatavaks teha. Järva-Jaani gümnaasiumist vallandatud ajalooõpetaja Priit Dievese ja Donald Trumpi valimiskampaania äpardused õpetavad, et sa võid ükskõik millist jura suust välja ajada või keda tahes mõnitada, kuid kui sa, vaene hing, mingil moel naisi solvad, siis oled sama hästi kui kutu. Nii et ei mingeid ettekirjutusi naistele.
Kas siis tõesti ei jää muud, kui käed rippu lasta ja jõuetult vahtida, kuidas maa tühjaks voolab? Jah, eks tulebki endale aru anda, et rahva lahkumine on suures osas loomulik protsess. Kunagine suurtööstus on meie maakonda kokku kuhjanud suure hulga inimesi, keda seesama suurtööstus enam ei vaja. Ja kui ikkagi üks traktorist suudab tänapäeva tehnikal ära teha terve kolhoosibrigaadi töö, siis mida peavad tegema ülejäänud maal elavad inimesed?
Kuid kui pisut filosoofilisemaks minna, siis tundub, et praegu toimuvad Eestis täpselt needsamad linnastumise ja rändeprotsessid, mis mujal Euroopas elati veel valulisemalt ja sageli ka veriselt läbi juba üle 150 aasta tagasi. Meie veidravõitu ajalugu on need protsessid kõik venima jätnud.
Seda enam tuleb meil aga tunnustada inimesi, kes annavad endast iga päev parima, et maakond ei muutuks kolkaks. Need on inimesed, kes näevad vaeva uute töökohtade loomisel, õpetavad meie lapsi, treenivad sportlasi, juhendavad laulukoore, huviringe, tantsukursusi, korraldavad kultuuriüritusi või veavad turiste meie vaatamisväärsuste juurde.
Nii et järgmine kord, kui pidulauas kaldub jutt hädaldamise poole, siis parem tõstke pits nende inimeste terviseks, kes pingutavad selle nimel, et meil kõigil oleks siin maakonnas parem elu. Järgmise pitsi ajal võtke aga teemaks see, mida te ise saate ühise elu parandamiseks ära teha. Ei pea kohe asutama sadade töökohtadega suurettevõtet. Alustuseks piisab ka väikesest: mõnest tunnist vabatahtlikust tööst, spordiklubis võistlemisest või laulukooris laulmisest.
Sellest igaühe piskustki piisab, et aegamööda muuta Ida-Virumaa kohaks, kuhu suurde ilma rännanud lastel oleks mõnus tagasi tulla.