Ida-Virus on spordile üha keerulisem raha leida

Arno Rossman dirigeerib küll ameti poolest Ida-Virumaa spordielu, ent ta ise tunnistab, et ühiskondlikus ametis jäävad siinse spordi käekäigu suunamisel käed lühikeseks. Foto: Peeter Lilleväli

Ühiskondlikel alustel Ida-Virumaa spordiliitu vedav Arno Rossman tunnistab, et spordielu seis maakonnas on nadi: spordiliidu rahakott on nii tühi, et pole raha isegi tegevjuhi palkamiseks. Saavutusspordi poolest oli 2016. aasta Ida-Virumaa jaoks läbi aegade üks kehvemaid. Positiivne on, et raskuste kiuste sirgub maakonnast veel üksikuid noorsportlasi, kes üritavad tippu jõuda, ja ka tavakodanike seas on märgatav liikumisharrastuse huvi kasv. 

Kuidas spordiliit mulluseid paremaid sportlasi tunnustab?

Tuleb küllaltki tagasihoidlik üritus Jõhvi vallavalitsuses. Spordiliidul pole rohkemaks raha. Samas oli 2016. aasta ka saavutuste poolest Ida-Virumaa jaoks üks nigelamaid. Ükski siinne sportlane olümpiale ei pääsenud ja ega ka Eesti tasandil midagi väga võimsalt silmatorkavat korda saata õnnestunud.

Miks on saavutussport Ida-Virumaal nigelaks jäänud?

See on pikaajaline protsess. Me teame, millises rahaliselt nõrgas olukorras on spordiklubid, kuivõrd vähe võimalusi on treeneritele palkade maksmiseks.  Eeldatakse, et väga palju tuleks teha poolühiskondlikel alustel. Mõningase tasemeni võib sel moel jõuda. Aga tippspordis läbilöömiseks on vaja palju enamat.

Ida-Virumaal pole spordiklubide likvideerimise järel paljud spordiklubid õieti jalgu alla saanudki. Sisulist sporditööd tehakse väga väikeses mahus ja praegune seis ongi selle tulemuse vili. Vaid üksikud meie sportlased on kõrgemale jõudnud.

Mujal toimib spordielu samadel põhimõtetel. Ometigi jõuab Ida-Virumaast tunduvalt väiksematest maakondadest sportlasi nii olümpiale kui maailmameistrivõistlustele. Miks see süsteem siin ei toimi?

Kui varem toetasid siinseid klubisid kohalikud suurettevõtted, siis pärast masu on summad muutunud märgatavalt väiksemaks. Ürituste läbiviimiseks ja auhindadeks suudetakse veel toetajaid leida, ent tippude regulaarseks toetamiseks on vaja suurusjärkude võrra suuremaid summasid.

Kas spordiliit ei võiks klubisid koolitada, mida tuleb tänapäeval teha, et toetajaid leida ning oma ala ja tegijaid turundada, äratamaks avalikkuse ja sponsorite laiemat huvi?

See on täiesti õige suund. Meil on mitmeid positiivseid näiteid. Kuldkaru vabamaadlusturniir või sportaeroobika festival Ahtmes on küllaltki suurejoonelised üritused, kuhu suudetakse ka toetajaid leida. Nende kogemusi tasuks jagada.

Ühe lihtsama asjana võiks alustada kas või sellest, et klubid saadaksid oma võistluste juhendid ja protokollid spordiliitu, et saaks need spordiliidu kodulehel avaldada. See on üks põhjus, miks paljude klubide tegemised jäävadki varju.

Samas on küllalt palju ka selliseid spordiklubide juhte, kes eeldavad, et spordiliidu roll ongi neile raha anda.

Arvatakse, et Rossman suunab maakonna spordiliidu juhina suuri rahavoogusid...

Tegelikult on spordiliidu eelarve väga napp. Oleme püüdnud otsida ka lisatoetajaid. Aga ütlen ausalt: ma pole ettevõtetest toetusetaotlustele kunagi nii palju eitavaid vastuseid saanud kui nüüd.

Spordiliidul on endal praegu sootuks tühjad pihud. Meil jäid eelmisest aastast üles ka mõned võlad − paari-kolme tuhande euro ulatuses. Peame need uuel aastal ära klaarima. Sellest tulenevalt pole me ka uue tegevjuhi leidmiseks konkurssi välja kuulutanud [eelmine tegevjuht Rene Kundla lahkus ametist sügisel].

Pole raha palga maksmiseks?

Praegu pole tõesti palgaraha. Võib-olla alles kevadest saame tegevjuhi palgata. Kuid on selge, et spordiliidul peab palgaline tegevjuht olema.

Milline peaks maakondliku spordiliidu roll olema?

Eks mu käest küsitakse ikka, et kui meil pole saavutusspordis erilisi tulemusi ette näidata, siis kus on viga ja kes on jätnud midagi tegemata. Ausalt öeldes jäävad käed väga lühikeseks. Kindlasti saaks teha senisest enam selles suunas, et aidata klubidel leida rohkem toetajaid ja viia klubide juhte otsustajatega kokku. Teha asjakohaseid koolitusi.

Samas põhitöö käib ikka klubides ja kui vaatame neid spordialasid, mis on Ida-Virumaal toonud eelnevatel aegadel kuulsust, nagu näiteks sõudmine või kergejõustik, siis uusi edulugusid on napilt. Ka võistkonnaaladel, nagu jalgpall, jäähoki või korvpall, pole praegu kõige paremad ajad. Oskan vaid soovitada, et keerulistel aegadel tasuks klubidel omavahel rohkem koostööd teha.

Spordiliidul pole ettenähtud raha saavutussporti panustamiseks, meie põhitähelepanu kuulub rahvaspordi arendamisele. Samas on selge, et tippsport ning eriti võistkonnaalad on ka maakonnale tuntuse toojad ja maine kujundajad.

Samas minu hinnangul ei ole ka olümpiakomitee ega valitsus maakondliku spordi arendamisse eriti palju panustanud.

Mida te sotsina arvate uue võimuliidu plaanist keelata riigiettevõtetel spordi toetamine? Ida-Virus on ju Eesti Energia olnud üks põhilisi siinse spordielu toetajaid.

Eks koalitsioonileppesse ole kirjutatud igasuguseid asju, iseasi, kas need realiseeruks. Aga kui selline asi jõustub, siis tähendaks see Ida-Viru spordielule kindlasti tagasilööki. Näiteks Narva energiajooks on ju kujunenud maakonna üheks tunnusürituseks ning mõelda võiks, kuidas seda edasi arendada. Kui selle põhitoetajal Eesti Energial ei lubataks seda edaspidi teha, siis läheks jooksu korraldamine kindlasti keerulisemaks.

Kas rahvaspordiga on Ida-Virumaal lood paremad kui tippspordiga?

Positiivne on, et üha rohkem inimesi on hakanud liikumisharrastusest lugu pidama. Jõhvi ja Kohtla-Järve vahel liikudes on sageli meeldiv näha, kui palju inimesi kergliiklusteel ratta või rullidega sõidab, jookseb või lihtsalt kõnnib.

Spordiliidu statistika andmetel on osalejate arv võistlustel tõusnud. See on ka loogiline, kui võistlusi muudkui juurde tuleb. Võin ka oma kogemuse põhjal öelda, et näiteks Maido Keskküla jooksul, mida ma olen aastaid Sakal korraldanud, oli tänavu taas rohkem osalejaid kui varem.

Rahvaspordiürituste kalender on viimastel aastatel olnud väga tihe. Võib-olla kohati isegi liiga tihe. Spordiliit korraldab mitmetel aladel ka maakonna meistrivõistlusi. Mõnikord on küsitav, kas neid ikka kõiki on vaja korraldada, kui mõnes kategoorias on üldse kohal kolm osalejat või vähemgi. Kõik, kes kohale tulevad, saavad ka medali.

Ürituste korraldamise seisukohast oleme keerulisemas olukorras ka seetõttu, et spordiliidu kauaaegne tegevjuht Rene Kundla lahkus teisele tööle. Sellest tekkis meile vaakum. Ta ise korraldas paljusid võistlusi, toimetas spordiliidu kodulehte pidevalt värske infoga ja tegi veel paljusid asju.

Peaksime mõtlema, kuidas seni vaid oma lõbuks liikumisega tegelejaid rahvaspordiüritustele tõmmata. Osal inimestel on arusaamine, et rahvaspordiüritus on võistlus ja seal käivad vaid poolprofid. Selline hoiak vajaks muutmist.

Mil moel inimesi üritustele kavatsete meelitada?

Osa on seda meelt, et kõik osalejad peaksid saama medali või midagi muud, ning seepärast peab olema palju erisuguseid vanuseklasse. Ise olen mõelnud, kas ikka on mõtet ürituste niigi napist eelarvest kulutada nii palju auhindade peale.

Otse öelduna kuldse värviga üle võõbatud plastmassist karikataoliste esemete peale?

Just. Pigem võiks panustada rohkem sellele, et üritus ise oleks väga hästi korraldatud ja seal oleks mõnus osaleda.

Kuidas kavatsete seda teha olukorras, kus liidu rahakott on tühi ja tegevjuhtigi pole?

Eks spordiliidu enda korraldatud üritusi jääbki sel aastal vähemaks. Kuid loodame teha paremat koostööd klubidega ja aidata neid korraldamisel nii palju kui võimalik.

Rene Kundlale olen tänulik, ta tegi tublit tööd. See tasu, mida spordiliit sai talle palgaks pakkuda, oli küllaltki väike. Ta mõtles järjest uusi üritusi välja, püüdis lisaraha kaasata. Uusi üritusi tuligi, need said ka head vastukaja, aga see tähendas spordiliidule lisakulutusi. See ongi paradoks, et mida paremini tahad üritusi teha, seda suuremad on ka riskid rahaliselt kaotada. Paraku läks nõnda, et nii palju lisaraha kui lootsime meil erisugustest projektidest saada ei õnnestunud. Loodame sel aastal selles osas paremini tegutseda.

Lõppenud spordiaasta polnud Ida-Virumaa jaoks sugugi silmapaistev, kuid mille üle on põhjust rõõmu tunda?

Hea on see, et kõikide probleemide kiuste kerkib meil ikkagi esile tublisid noorsportlasi, kes tahavad omal alal tippu jõuda, ja neil on ka fanaatikutest treenerid. Olgu näiteks keskmaajooksja Deniss Šalkauskas või kaugushüppaja Vitali Rubenkov või Alutaguse suusaklubi noored suusatajad.

Kuigi rahaliselt on enamikul klubidel keeruline seis, on osa neist siiski suutnud leida ettevõtteid, kes toetavad konkreetselt nende klubi või sportlasi. Aga selliseid näiteid võiks olla muidugi märksa rohkem.