Kuidas on tekkinud Ida-Virumaale uued vaatamisväärsused − veerikkad tehisallikad?
8. jaanuar 2017, 12:19
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ida-Virumaal hoogustus põlevkivikaevandus pärast teist maailmasõda: Kiviõli ja Jõhvi piirkonda rajati üks kaevandus teisel järel. Muidu allikatena avanenud ja peamiselt Pühajõkke voolanud põhjavesi tuli seetõttu maa alt välja pumbata ja kanalite kaudu eemale juhtida.
Suurem osa kaevandusveest jõudis magistraalkraavide kaudu Pühajõkke, kuid osaliselt suunati see hoopis Purtse ja Rannapungerja jõkke. Paraku muutus seeläbi nii vee maa-alune kui ka maapealne liikumine väga suurel alal.
Pumpade seiskumise tagajärg
Möödunud sajandi lõpus, maavara ammendumise järel, suleti järjest mitu kaevandust, pumbad seiskusid ja vesi hakkas tagasi tulema kohtadesse, kus seda üle poole sajandi ei oldud nähtud. Maa-alused õõnsused ja arvukad käigud täitusid veega ja see hakkas eri kohtadest maapinnale tungima. Et metsad, põllud ja ka asulad üleujutusest päästa, tuli rajada mitu ülevoolukohta, mille kaudu jõuaks maa-alune vesi lähimasse jõkke. Seega hakkasid endiste kaevanduste piirkonnas tekkima kummalised veekogud, kohati vägagi veerikkad tehisallikad.
Selliseid iselaadseid allikaid võib tänapäeval leida päris mitu. Neist on üsna hästi dokumenteeritud Küttejõu tehisallika rajamine.
Kiviõli kaevanduse sulgemise järel kardeti, et kui põhjaveetase saavutab kaevanduseelse taseme, ähvardab ümbruskonda, sh mitme majapidamise keldreid, liigvesi. Samuti võis vesi tungida tühemikesse õlitehaste all ning panna seal liikuma pinnasesse imbunud saasteained. See oleks reostanud põhjavee üsna suurel alal.
Et ökokatastroofi ära hoida, tampooniti kõik Tallinna-Narva raudtee alt kulgenud kaevanduskäigud. Ja selleks et põhjavee tase ohtlikult kõrgele ei tõuseks, süvendati kunagisest Küttejõu karjäärist välja voolanud kraav ning avati seal üks kaevanduskäik. Sellest pulbitsebki välja nn Küttejõu tehisallikas. Kui kõrvutada selle vähimat vooluhulka (100 l/s) Eesti teiste tuntud lätetega, siis umbes samasugune kogus purskub suurvee ajal välja näiteks kuulsast Tuhala nõiakaevust.
Kolme nõia kaev
Aastatel 1999-2002 suleti Tammiku ja Ahtme kaevandus, pumplad seiskusid ja vesi täitis kaeveõõned. Osaliselt hakkas vesi imbuma lõuna pool asuvasse Estonia ja Viru kaevandusse. Kuid osa sellest veest äratas ellu allikad Kose ja Vasavere küla ümbruses. Sellal pakkus omapärast vaatemängu üks Vasavere küla ja Ahtme kaevanduse piiril paiknenud Eesti Põlevkivi kontrollpuurkaev. Kaevandusvee isetekkelise väljavoolukohana pulbitses see nagu veerikas nõiakaev.
2004. aasta talvise sula ajal uputas väljapurskav vesi suured metsaalad ja ähvardas minema uhta põlevkiviraudtee tammi. Et olukorda kontrolli alla saada, puuriti kunagise Ahtme kaevanduse käigu laest läbi kolm auku, mille kaudu juhiti liigne vesi Sanniku oja kaudu Pühajõkke.
Nõnda on tekkinud Sanniku tehisallikad, nn kolme nõia kaev, millest on nüüdseks saanud suisa Ida-Virumaa uus tuntuim vaatamisväärsus. Praegu voolab seal maa alt välja tunduvalt vähem vett kui algusaastatel, kuid siiski on tegu Eestis ainukese aasta läbi toimiva nõiakaevuga.
Millalgi selle sajandi esimestel aastatel sündis allikas Kose küla põhjaservas metsas − paigas, kus kaevanduskäikude ristmikul oli lagi sisse kukkunud.
Peagi on oodata aga päris uut allikat, kui täituvad 2013. aastal suletud Viru kaevanduse kaeveõõned.
Loe Ida-Virumaa tehisallikate tekke kohta põhjalikumalt Eesti Looduse jaanuarinumbris ilmunud loost "Ida-Virumaa kaevandusala tehisallikad" (autor Mait Sepp).