Rahvuskonservatiivi torge otse südamesse

Mait Sepp
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Põhjarannik
Foto: Põhjarannik

Mind kui paadunud tolerasti ajavad meie kodukootud rahvuskonservatiivide sõnavõtud alatasa muigama. Esialgu veel. Aga vahel on piinlik.

Võtame või Jõhvi kirikhärra Kalduri sõnavõtu Vabadussõja vaherahu aastapäeval, milles ta avaldas kahtlust, kas Vabadussõtta läinud mehed sõdiksid tänapäevase Brüsseli ees koogutava, homosid salliva ja pagulasi tervitava Eesti eest.

Iseenesest huvitav küsimus, millele me ei saa kunagi vastust, kuna kahjuks suri viimane Vabadussõja sõdur 11 aastat tagasi. Jah, ega teadaolevalt toona ju keegi omasooiharate vikerkaarelipu all lahingusse tõesti ei läinud. Aga samas kujutage ette, kui mõnel ajaloolasel jätkuks jultumust uurida meie Vabadussõja-aegsete riigiisade ja armastatud kindralite voodielu. Kindlasti oli ka selles seltskonnas tegelasi, kes tegelikult ei vasta kõikidele heteroseksuaalsetele nõuetele. Mis siis nende rahvuskangelastega teha? Ajaloost ära kustutada? Piinlik lugu.

Pagulastega on samasugune piinlik lugu: me oleme ju vähemalt korra üüratu põgenikevoo üle elanud. Vabadussõja ajal valgus meie maale täiesti illegaalselt ja kontrollimatult kümneid tuhandeid sõjapõgenikke. Nii mõnedki neist kaklesid politseiga ja norisid tüli sõjaväepatrullidega ning osa trügis koguni poliitikasse. Ja polnud nagu häda midagi: Eesti riik ja rahvas jäid ikka püsima. Mõne pagulase lapsest sai isegi eestlaste seas väga armastatud rahvakunstnik.

Brüsseli ees kummardamise asjus olen ma aga õpetajaga täiesti nõus: Eestis tehakse liiga palju asju mitte sellepärast, et nii on õige ja mõistlik, vaid ainult seetõttu, et Euroopa Liit käsib. Selline laialt leviv mõttelaiskus maksab meile karmilt kätte kas või seeläbi, et paljudele on hakanud Brüsseli-vastasus tunduma suure isemõtlemisena.

Samas muidugi, kui ikka viha võõramaiste seaduste vastu ei anna asu, siis ehk tasuks vältida näiteks kõiki neid maanteid ja tänavaid, mis on Euroopa Liidu raha eest sõidetavaks putitatud. Muide, kolinaga kempsus käimine on ses mõttes täiesti ebapatriootlik, et vesi tuleb ju potti euroraha eest ehitatud pumplatest ja lahkub euroraha eest  renoveeritud kanalisatsiooni kaudu puhastusseadmetesse, mis, nagu te isegi juba mõistate, vastavad eurostandarditele ja mille on Euroopa Liit suures osas kinni maksnud. Jääb vaid loota, et Jõhvi kirik pole eurorahast osa saanud. Muidu oleks jällegi pisut piinlik.

Aga jah, mõnikord torkavad konservatiivide sõnavõtud tõesti täpselt südamesse. Niipea kui hakatakse heietama eesti rahva väljasuremisohust ja rahvaarvu vähenemisest, tunnen ma kohe isiklikku süüd. Tõesti, mis siin salata, laste tegemises olen ma olnud jube laisk. Ja kui mõelda, siis mu tutvusringkonnas on millegipärast väga palju laiskasid. Võib-olla on neist mõni ka omasooihar. Ma ei tea. Mu meestuttavatest pole ükski püüdnud oma kätt mulle kuhugi kohatusse kohta asetada.

Pigem kehtib enamiku mu sõpruskonna vanapoiste ja -tüdrukute puhul see kurb tõdemus, et kõrgelt haritud inimesel on sobivat elukaaslast üsna keeruline leida. Kõik need kõrge lati küsimused, millest naisteajakirjad pidevalt jahuvad, ja nii edasi. Minu enda elukaaslase otsingud on liikunud tuntud melodraama taktis: need naised, keda mina olen ihaldanud, pole mind tahtnud ja need, kellele mina meeldin, ei ole millegi poolest mulle sobinud.

Aga ausõna, ma püüan ennast parandada, sest hoolimata mu parandamatust tolerastiast läheb mulle Eesti riigi ja rahva saatus vägagi korda. Lihtsalt mina näen ohtu Eesti tulevikule hoopis teistes asjades kui rahvuskonservatiivid. Näiteks on minu silmis ühiskonna varaline kihistumine ja harimatuse levik hoopis hirmsamad kui paljukirutud kooseluseadus ning raamatupoodide keti Apollo tülil kirjastustega võib minu meelest Eesti kultuurile olla palju pikaajalisem mõju kui pagulaskeskuses märatsevatel põgenikel.

Nii et kui ma mõne sobiliku naisega peaksin kokku saama, siis luban viivitamata asuda oma rahvuslikku kohust täitma. Juhul muidugi, kui ka see teine pool on rahva päästmisega nõus. Igatahes kui te juhtute mõnda sellist kohusetundlikku naisterahvast tundma, siis ärge häbenege meid omavahel tuttavaks tegema − mina olen uuteks tutvusteks valmis.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles