Alaealiste karistamise asemel tegeleme põhjustega

Urmas Reinsalu
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Põhjarannik
Foto: Põhjarannik

Justiitsministeerium saatis hiljaaegu kooskõlastamisele eelnõu, mille eesmärk on vähendada alaealiste korduvaid rikkumisi ja muuta reageerimine alaealiste õigusrikkumistele mõjusamaks. Samuti on sotsiaalministeerium algatanud alaealiste komisjonide ja kinniste lasteasutuste süsteemi arenduse, seega on lähiajal selles valdkonnas toimumas olulised ümberkorraldused.

Kuigi tüüpilist alaealist õigusrikkujat ei eksisteeri, näitavad nii kriminaalstatistika kui uuringud, et suur osa laste toime pandud õigusrikkumisi on episoodilised ja juhuslikud ning enamik noori kasvab probleemkäitumisest välja. Valdavalt on alaealiste õigusrikkumisteks alkoholi tarvitamine ja suitsetamine (näiteks 2016. a lausa 2/3 kõikidest väärtegudest), pisivargused või kergliikleja liiklusnõuete rikkumised (näiteks liiklemine helkurita, vales kohas või ajal sõidutee ületamine). Vägivallajuhtumeid või suure kahjuga rikkumisi registreeritakse märksa harvem. Ent siiski on igal aastal sadu lapsi, kelle rikkumised on tõsised ja suure kahjuga: narkootikumide tarvitamine, juhtimisõiguseta ja joobes juhtimine, vägivald ja röövimine.

Teadusuuringud näitavad, et noorte riskikäitumise põhjused on sageli ealised ja seotud noore arenguprotsessidega. Alaealine ei tarvitse olla piisavalt küps, et teha mõistlikke valikuid, oma impulsse kontrollida ja probleeme lahendada. Noorel võib puudu jääda nii tahtejõust kui ka oskusest enda käitumist suunata või vajaduse korral pidurdada. Keeruliste käitumisprobleemide puhul lihtsaid lahendusi pole, see eeldab paljude osaliste intensiivset pingutust. Igale juhtumile õige lahenduse leidmine on rätsepatöö.

Mis tahes põhjusel alaealine süüteo toime pani, soovime, et ta saaks aru teo keelatusest ja selle kahjulikest tagajärgedest ohvrile ning oleks valmis tegema ise ea- ja jõukohase pingutuse, et teo tagajärgi kannatanule korvata. Praegusel käsitlusviisil − karistuseks on enamasti rahatrahv või teoga seostamatu üldkasulik töö − ei ole olnud piisavalt soovitud kasvatuslikku mõõdet.

Hoiatamise, kahju heastamise ja lepituse võimaluste laiendamise kõrvale on kavas luua lisamõjutusvahendid. Nii saab menetluse lõpetamisel edaspidi lapse nõusoleku korral kohaldada ka kasvatusliku sisuga kohustusi, näiteks kohustus mitte tarvitada alkoholi, osaleda õppetöös jms. Kohtu kohaldatavate mõjutusvahendite nimistusse lisatakse kahju heastamine, lepitusteenus, üldkasulik töö, mõningates kohtades viibimise keeld, elektrooniline valve. Paindlikkus lähtub lapse vajadustest ja võimaldab parimal moel juhtida teda õiguskuuleka käitumise poole.

Väärteomenetluses on loodud hulk võimalusi mõjutada last rahatrahvita − soodustame nende kasutamist. Eelkõige esmakordsete, kahjuta või väikese kahjuga rikkumistes on asjakohane piirduda lapse hoiatamisega ning selgitustega teo keelatuse ja kahjulike mõjude kohta. Näiteks liiklusrikkumistes, millest valdav osa on helkurita liiklemine, jalgratturikiivri puudumine või punase tulega tee ületamine, piisab üldjuhul väärteomenetluse asemel politsei hoiatusest ning vestlusest lapse ja vajaduse korral ka vanematega.

Samuti on vaja luua alkoholi- ja tubakatarvitajatele ning kergemate liiklusnõuete rikkujatele sotsiaalprogrammid, näiteks tubakanõustamine või tervise- ja liiklusloengud, milles osalemise kohustust saaks kasutada karistamise asemel.

Laiendame hoiatamise võimalusi ka nendele kahjuga rikkumistele, kus kahju kohe hüvitatakse või heastatakse. See käsitlusviis pole mitte ainult teo mõttes proportsionaalne, vaid võimaldab ka hoida kokku väärtuslikku menetlusressurssi ja suunata see suurema riskiga juhtumitesse.

Esmajoones mõjutame võimalikult paljudel juhtudel kasutama aresti asemel muid vahendeid. Selleks sobivad käitumiskontroll ja liikumispiirang või sotsiaalprogramm, sõltuvusravi või erandjuhtudel kinnisesse lasteasutusse paigutamine. Seda toetavad eespool mainitud seadusemuudatused, mis laiendavad mõjutusvahendite valikut. Aresti kohaldamisel seame lastele eritingimused, selleks kehtestatakse alaealiste arestile lühem tähtaeg: 30 päeva asemel maksimaalselt 10 päeva.

Igal juhul peab alaealise vabaduse piiramine jääma äärmuslikuks abinõuks ja viimaseks võimaluseks, mida võib kasutada ainult alaealise kaitseks ja huvides. Kuigi kinnised asutused pole seni olnud enamasti edukad laste probleemkäitumise lahendamisel, siis mõningatel juhtudel võib kinnine asutus olla viimane õlekõrs, et laps halvimast päästa. Seda eeldusel, et töö kinnistes asutustes muutub avatumaks ja on korraldatud nii, et kui laps naaseb tagasi koju, ei satuks ta samade probleemide rägastikku, mis teda õigusrikkumisteni viisid.

Õigust rikkunud alaealise mõjutamisel jäävad ainult õiguskaitseasutuste käed sageli lühikeseks. Kui käitumisprobleemide põhjus peitub hoopis lapse kasvukeskkonnas, lapse vähestes sotsiaalsetes oskustes või vaimse tervise probleemides, tuleb rikkumise eest vastutamisse ja lahenduste leidmisesse kaasata peale lapse ka tema vanemad ja laiem kogukond. Kui laps ja pere vajavad olukorrast välja tulemiseks tuge, peab seda pakkuma lastekaitsesüsteem. See eeldab, et alaealise õigusrikkumise juhtumi lahendamisel töötavad politseinikud, prokurörid, kohtunikud, kriminaalhooldajad ja ka advokaadid tihedalt koos lastekaitsega.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles