150 poolpeidus raamatut
24. jaanuar 2017, 23:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Käisin sel kuul kahel raamatuesitlusel. 12. jaanuaril tutvustati Narva kindluse saalis Merike Ivaski, Svetlana Andrejeva ja Madis Tuuderi kokku pandud raamatut "Narva-Jõesuu − supelsaksad südames". Julgen soovitada: palju haruldasi ülesvõtteid ja asjalik tekst. Eesti raamatukultuuri arvestades väga haruldane teos, kuna see on kirjutatud kolmes kohalikus keeles: eesti, vene ja inglise keeles. Hea raamat külalistele kinkimiseks ja endal lugemiseks.
Järgmisel õhtul olin aga Sillamäe muuseumis, kus esitleti kohaliku kodu-uurija Adelbert Pooli koostatud artiklite ja mälestuste kogumikku "Nemad olid esimesed". Jällegi väga põnev raamat Sillamäe linna kujunemisest, tehastest, sadamast, ülemustest, vangidest ja ka miilitsast. Soovitan kõigile, kes vene keelt mõistavad ning sillamäelaste hingeelust ja ajaloost aimu tahavad saada.
Siin võikski loole punkti panna. Nojah, muidugi tuleb värsketele raamatuautoritele edaspidiseks jõudu soovida ja kutsuda kõiki lehelugejaid üles ise samamoodi mälestusi kirjutama. Ei pea kohe raamatut kokku panema. Kohalikud muuseumid on kindlasti rõõmsad ka vihikutäie memuaaride üle.
Aga tegelikult tahan hoopis rääkida sellest, miks ma nendel esitlustel käisin. Puhtast hirmust. Nimelt on mul nõrkus Ida-Virumaad käsitlevate raamatute vastu. Lugesin just üle: mu töölaua kõrval on üle 150 teose meie maakonna ajaloo, kultuuri ja looduse kohta. Seda võiks juba nagu kollektsiooniks pidada.
Nagu igal korralikul kollektsionääril, on ka minul paljude oma kogumisobjektide kohta rääkida mõni lugu. Näiteks Eesti põlevkivitööstuse 90. aastapäevale pühendatud telliskivipaksuse raamatu ostsin ühel Jõhvi kõrvaltänaval autost. Aeg ja koht olid kokku lepitud. Ühes raamatuga anti mulle täiesti legaalne ostu-müügitehingut tõendav arve.
Koolides pääseb nende ajalugu jutustavaid raamatuid ostma ainult pärast uksel istuva turvamehega peetavat kohustuslikku "kes-kuhu-milleks" vestlust. Kersti Kuuse "Lohusuu läbi aegade" jäi mul aastate eest silma vanakraamiturul. Viktor Strelkovi Narva-Jõesuu entsüklopeediaid trehvasin täiesti juhuslikult ühes Tartu raamatupoes. Aino-Monika Jõesaare Vaivara-raamatud said ostetud Vaivara raamatukogust, Jõhvi muuseumiseltsi kogumikud aga Jõhvi pastoraadist. Brošüürid Aseri kandi koduloost pärinevad Kõrtsialuse seltsimajast. Narva ja Iisaku muuseumis on tubli raamatumüügilett, millest nii mõnigi nende muuseumi toimetiste number minu riiulisse on jõudnud.
Iseenesest on tõesti patt nuriseda, nagu oleks Ida-Virumaa kohta vähe kirjutatud. Meil on siin mitu toredat seltskonda, kes lausa toodavad kirjandust minusugustele koduloohulludele. Häda on aga selles, et iga seltskond nikerdab oma raamatuid kirjutada suhteliselt väikeses sõpruskonnas ja info nende tegemiste kohta liigub pühendatute ringist väljapoole üsna katkendlikult. Kui nende seltskondade tegevusega isiklikult kursis ei ole ja aeg-ajalt pea kümmekonda müügiletti Ida-Virumaa eri asulates läbi ei kolista, on päris raske järjele saada, mis siis keegi kusagil kirjutanud on või milline raamat kusagil ostmist ootab.
Silmaringi laiendamise mõttes on aastas korra või paar muidugi Narvas ehk Iisakus või Kõrkkülas päris huvitav uudistamas käia, aga tegelikult on selline raamatujaht üsna tüütu. Esiteks ei ole minule need kodulooraamatud ainult kogumisobjekt, vaid ka igapäevane töövahend. Et olla tubli geograaf, tuleb ringiuitamise kõrval ohtralt raamatuid lugeda.
Teiseks − ja nüüd siis jõuame selle va hirmu juurde − trükitakse raamatuid Eestis nii väikestes tiraažides, et sageli kaovad need enne, kui ma nendeni jõuan. See ongi põhjus, miks ma talvisel õhtupoolikul need retked esitlustele tegin: järgmine kord, kui ma Narva või Sillamäele juhtun, ei pruugi neid raamatuid enam müügis olla.
Vabalt müügile jõudvate raamatutega pole asi veel nii hull. Varem või pigem hiljem ujuvad need välja mõnes Tartu või Tallinna antikvariaadis. Hoopis kole lugu on aga raamatutega, mis valmivad mõne europrojekti toetusel. Toetuste saamise põhimõtete kohaselt ei tohi neid raamatuid kasumi tootmiseks kasutada. Lihtsamalt öeldes, neid müügile paisata ei saa. Kui palju selliseid raamatuid kusagil pappkastides lugejaid ootab, on mul isegi raske hinnata.
Ma olen näinud, kui raske töö on ühe raamatu koostamine, kirjastamine ja turustamine. Minu austus kõigile, kes selle vaevalise tee ette võtavad. Aga siiski tahaks näha, et meie maakonna muuseumid, kodu-uurijad ja loodusharijad teeksid pisut rohkem koostööd ning mõtleksid ühiselt, kuidas oma teoseid rahvale kättesaadavamaks teha. Ehk võiks olla üks ühine müügipunkt või moodsam internetilahendus, mis lugejad raamatute ja raamatud ostjatega kokku viiks?
Minu arvates pakub kirjutamise kõrval hoopis suuremat naudingut teadmine, et keegi kirjutatut tõesti loeb ja sellest targemaks saab.