Paindlikumad reeglid tugevdavad põlevkivitööstust

Suurem paindlikkus põlevkivi maksustamisel, kaevandamislubade jaotamisel ja kasutamisel ning aastase piirmäära kaotamine tuleb kasuks nii Ida-Viru tähtsamale tööstusharule kui ka Eesti majandusele tervikuna.

Selliselt võiks lühidalt kokku võtta rahvusvahelise audiitorfirma Ernst & Young põlevkivi tasustamisuuringu peamised järeldused.

Tegelikult võiks selle uuringu tulemusi nimetada ka tagantjärele tarkuseks, mis kinnitab osaliselt praktikas juba aset leidnud tõsiasju. 2015. aastal muutis riigikogu maapõueseadust, mis võimaldab arvestada kaevandamise piirmahtu seitsme aasta keskmisena. See tähendab, et kui üks ettevõte tõi ühel aastal maa seest välja näiteks miljon tonni lubatust vähem põlevkivi, siis järgmistel võib ta kaevandada selle võrra rohkem.

Mullu lisandus ajutine lahendus, mis sidus ressursitasu suuruse kütteõli turuhindadega. Sellised sammud võimaldasid põlevkiviettevõtted kriisist välja tuua ja nad toimetavad nüüd suhteliselt edukalt, säilitavad töökohti ja teenivad riigile maksutulu ka olukorras, kui turuhinnad on endiselt pigem kehvapoolsed kui head.

Kui palju poleemikat on tekitanud 20 miljoni tonni aastane kaevandamispiir, siis lähiaastate ajalugu näitab, et tegelikud kaevemahud on jäänud vahemikku 15-16 miljonit tonni. Samas oleks omamoodi raiskamine, kui headel aastatel jääks suurem tulu nii ettevõtetel kui ka riigil teenimata sellepärast, et kehtib jäik kaevandamise piir 20 miljonit tonni aastas. See pidurdaks ka investeeringute tegemist ja põhjustab firmade vahel mõttetut kaklust põlevkivivarude pärast.