Korrakaitse − kas ainult politsei privileeg?

Andres Anvelt
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Põhjarannik
Foto: Põhjarannik

Kindlasti mitte, on minu selge vastus. Kehtiv korrakaitseseadus paneb kohustusi väga erisugustele avaliku võimu asutustele. Korda kaitseb politsei, seda muidugi, aga politsei kõrval saavad seda teha ka eri valdkondade ametnikud.

Näiteks loodushoiu, salapüügi ja reostamise vastu tegutsevad keskkonnainspektorid, kellel on sellise võimu teostamiseks ka sunniõigus. Vajaduse korral klõpsavad vastuhakkaja randmete ümber ka käerauad ning salapüüdja asjad otsitakse läbi ja ta viiakse arestimajja. Samamoodi võivad talitada maksu- ja tolliametnikud ning mõningatel juhtudel turvamehed lennujaamas, kui mõni reisija kipub turvakontrollis ohtlikult ülemeelikuks muutuma.

Sunni kasutamine on äärmuslik meede, mille eelduseks on olukord, kus sunnile allutatav võib olla ohuks enese või teiste elule ja tervisele. Ametnikud õpetatakse äärmuslikeks olukordadeks välja ja eksamil tehakse selgeks, kas korrakaitsja on talle antavast volist ikka aru saanud. Kõik see ei vabasta teda hiljem vastutusest, kui ta peaks sundi kasutama ebaseaduslikult ehk näiteks lihtsalt oma rõõmuks kellegi käeraudu panema.

Korrakaitseseadus on pannud kohalikele omavalitsustele teatavad kohustused avaliku korra tagamisel nende territooriumil. See ei ole küll absoluutne kohustus, vaid sõltub pigem kohaliku omavalitsuse võimekusest, soovist ja poliitilistest prioriteetidest. Samas puuduvad kohalike omavalitsuste ametnikel nende kohustuste täitmiseks vajalikud õigused − igal pool, olgu see Tallinnas või Assamallas, peab kohale tulema ikka politsei. Küsimus on lihtsalt selles, kui tähtis on see sündmus, kuhu politsei ruttab, ja kui tähtis see sündmus, kuhu politsei seetõttu hiljem jõuab.

Muidugi, bussipeatuse pingil laiutav joodik on häiriv ja tülgastav, kuid mitte nii kriitiline kui füüsiliseks arveteõiendamiseks kasvanud peredraama, kus iga hilinenud minut võib muutuda ühele osapoolele fataalseks. Kahjuks ei saa praegu oma territooriumil heakorra eest vastutav ametnik joodikuga või näiteks laste mänguplatsil pidutsevate külajõmmidega midagi ette võtta, sest ta ei tohi. Ta võib ainult viisakalt keelata. Kui ta läheb rikkujaid hea sõnaga korrale kutsuma, saab ta heal juhul sõimata, halvemal juhul näitavad inimesed oma väge ka käte-jalgadega. Ametnikul, kes on saanud meilt volituse heakorra eest seista, puudub igasugune võimalus seda reaalselt ellu viia.

Avalikkuses kerkib selle arutelu puhul kohe kaks paralleeli: bussijänes ja käeraudadega ähvardav mupo. Osalt õigustatult. Esiteks ei pea mina bussijänest üldjuhtudel mingiks kurjategijaks, vaid võlgu jäänud või hooletuks inimeseks, kellest 99 protsenti pärast vahele jäämist bussist väljub ning hiljem trahvi ära maksab. Veelgi enam − arvan, et tema suhe bussiettevõttega on pigem tsiviil- kui karistusõiguslik. Leppetrahv peaks olema ülim määr, mis inimeselt piletita sõitmise soovi ilma karistusregistrita ära võtab.

Uus eelnõu ei näegi ette mingeid "käeraua" sanktsioone ja vaevalt tavaline piletikontrolör üldse selle pädevusega on, et ta neid puusal kanda võiks. On ka erandeid, kes piletikontrolörile pea või jalaga kõhtu virutavad ning tema seaduslikule nõudmisele bussist väljuda lihtsalt vilistavad. Sellisel juhul on tegu juba teise rikkumisega ja küsimus ei ole ainult kontrollija, vaid ka teiste sõitjate turvalisuses. Madistamine ühistranspordis võib meie kõigi elud ohtu seada. Harilikult on sellised ühistranspordis märatsejad kas alko- või mõnes muus joobes ning nende toimetamisega kas kainenema või arestimajja peaks õpetatud ja koolitatud kohalik korrakaitsja küll hakkama saama.

Lõpetuseks mõne maakonnakeskuse, sealhulgas Tallinna levinuim murelugu − öine lärm kõrtsides. Ka siin on politseil reageerimisvalikute tegemisel tihtipeale ajakitsikus käes. Niikaua kui veri ei voola ja lärm ainult segab, võiks keegi lihtsam ametnik tulla ning helitehnika vaiksemaks keerata või hoopistükkis hoiule võtta. Näiteks ametnik, kes on koolitatud, seadustatud, valdab keelt ning kellele oleme läbi seaduse usaldanud võimu. Kui ta ise seadust rikub ja võimu kuritarvitab, siis menetleb juba teda ennast politsei või taastab meie õigused kohus.

Aga muidu on ta olemas, ta on lähedal ja tagab meie koduvalla või -linna heakorra ka siis, kui politsei püüab kaake, kes on ohtlikumad kui lärm tänaval või joodik bussipeatuses. Kindlasti ei saa igaüks automaatselt kohaliku omavalitsuse korrakaitsjaks, nagu ei saa ka iga inimene tänavalt abipolitseinikuks. Taust ja oskused peavad klaarid olema, siis saab ka ühiskond usaldama hakata.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles