Haldusreformiga alistatud Jõhvi

Mait Sepp
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Põhjarannik
Foto: Põhjarannik

"Ja nii nad tapavadki meie Ida-Virumaa!" "Millise Ida-Virumaa? Ma tunnen mitut Ida-Virumaad. Üks sündis juba esimese vabariigi ajakirjanduses ning tähistas Viru maakonna vaesemat idaosa ja põlevkivitööstuse piirkonda. Teine ilmus kaartidele 1990. aastal kompromissina rakverlaste soovi taastada ajalooline Virumaa ja endise Kohtla-Järve rajooni iseolemise iha vahel. Kolmas Ida-Virumaa elab kohalike turismiedendajate ja mainekujundajate peas ning laseb end hüüda Ida-Võlumaaks."

Kes siis on Ida-Virumaa Gavrilo Princip ja kas sellest sünnib mõni ilmasõjataoline pahandus? Siinsete saatuslike laskude sooritaja on haldusreform. Eestis on maavalitsusi ja seeläbi ka ühtse maakonna tunnet vaikselt kägistatud juba pikemat aega. Järgmisel aastal võiduka lõpuni veetava haldusreformiga antakse aga maakondadele lõplik pauk. Maavalitsused likvideeritakse ja uued suurvallad paisuvad nii territooriumilt kui ka võimutäiuselt sedavõrd, et hakkavad kandma oma isiklikku teadmust ehk identiteeti. Kindlasti pole siis maakaartidele põhjust ega ka juriidilist alust joonistada maakonna piire. 15 maakonna asemel tuleb Eestis mitmekümne omavalitsuse kirju lapitekk.

On see hea või halb? Nagu igal viisakal vorstil, on ka siin kaks otsa. Ühelt poolt on tõesti hea, kui me saame Ida-Virumaast ja selle maine taagast lahti. Milles on Toila, Vasknarva või Avinurme inimesed süüdi, kui Ahtmes kedagi pussitatakse või Narvas toimub kaklus? Uudistesse jõuab ikka, et Ida-Virumaal (st ka Toilas, Vasknarvas ja Avinurmes) toimus jõhker roim. Ses suhtes on eeskujulik näide paar nädalat tagasi Sompa mõisa lähedal toimunud traagiline rongi ja sõiduauto kokkupõrge. Esimesed uudised "Jõhvi valla rongiõnnetus" moondusid sujuvalt "Ida-Virumaa rongiõnnetuseks". Võib-olla jäävad suurvaldade puhul õnnetused ikka toimumiskohale paigale ega laienda oma kurja vaimu kogu Peipsi ning Soome lahe vahele jäävale alale?

Ida-Virumaal on tõesti mingi veider taak. Näiteks minu kogemuste järgi Tartus tudengitega vesteldes ei teki ühelgi Päris-Eesti noorel tõrget öelda, millisest vallast ja külast ta pärit on. Kirde-Eestist pärit tudengid piirduvad tavaliselt moka otsast mainimisega, et nad on Ida-Virumaalt. Sellise pobisemise peale olen ma öelnud, et tegelikult on ju Ida-Virumaa suur, lai ja mitmekesine ning isegi Jõhvis on omad linnaosad. Mina näiteks elan "kompoti" linnaosa piiril.

Ma ei ole kunagi aru saanud, miks mõned idavirulased oma päritolu häbenevad ja samas panevad oma koduküla või sünnilinna Ida-Virumaa ühise mütsi alla. Tuleb ju arvestada, et Ida-Virumaa − õigemini küll selle eellane Kohtla-Järve rajoon − on ajaloolises ja kultuurilises mõttes tehislikult kokku traageldatud. Aseri kant napsati ära Viru-Nigula kihelkonnast, Avinurme ja Lohusuu on ju üldse vana Tartumaa ehk Lõuna-Eesti.

1931. aasta suvel Eestis ringsõitu teinud ja Narvast Tartusse sõites juhuslikult Lohusuu Vabadussõja ausamba avamisele sattunud riigivanem Päts oma kõnes otse nii ütleski: ta tervitab kogunenud lõunaeestlasi ja tal on hea meel jõuda Eestimaa paremasse osasse, Lõuna-Eestisse. Avinurme kandis Vadi lähedal sündinud rahvakirjanik Heino Kiik (1927-2013) ei öelnud kunagi, et ta on pärit Ida-Virumaalt, vaid ikka Põhja-Tartumaalt. Seega pole vaja imestada, et selle kandi rahvas plaanib Ida-Virumaast eemaldumist.

Mis siis maakondade ärakadumises halba võib olla? On üks külg, mida haldusreformi puhul tavaliselt jutuks ei võeta, sest seda on pisut keeruline arusaadavalt lahti seletada. Nimelt on inimene teatavasti karjaloom. See tähendab, et meil on suur vajadus kuuluda mingisse gruppi: perekond, töökaaslased, spordiklubi jne. Samastumine mingi grupiga on meile eluliselt vajalik ja kui seltskond laguneb, siis me elame seda väga valusalt üle.

Perekonna lagunemine on vahest kõige ekstreemsem näide. Aga nendesse gruppidesse, mis kokkuvõttes moodustavad meie identiteedi, kuuluvad ka kõik inimesed, kes elavad meiega samas kandis, samal maastikul, samade piiride sees. Kas ma järgmisel aastal võin Aseri või Avinurme inimesele öelda "Tere, omakandimees!"? Nagu öeldakse, maailmarevolutsiooni seisukohalt võib see asi tunduda tühine, kuid haldusreform muudab tegelikult meie igaühe maailmapilti. Ja teatavasti on nii mõnelegi igasugused muutused rasked taluda. Ma tean mitmeid inimesi − mina ise kaasa arvatud −, kes peavad end eelkõige idavirumaalasteks. Kelleks ma siis end järgmisest aastast hüüdma hakkan? Kirde-eestlaseks? Idavõlumaalaseks?

Lõpetuseks tuleb öelda, et igal muutusel on omad võitjad ja kaotajad. Ida-Virumaa seisukohalt on võitjad Narva ja Rakvere ning kaotaja Jõhvi. Jõhvi volikogu liivakastivallatused on haldusreformi võimujagamise manöövritel oma linna edukalt nurka mänginud. Kui järgmisel aastal maavalitsus ja maakond tõesti laiali saadetakse, siis muutub Jõhvi täiesti tavaliseks depressiivseks Eesti väikelinnaks. Ilma võimukeskuse aurata Jõhvi oma senist regionaalse maailmanaba rolli enam välja ei vea − klaasist kultuuri- ja kolmest-neljast ajale jalgu jäävast kaubamajast selleks kindlasti ei piisa.

Tuleb ju endalgi tunnistada, et Rakverre ja Narva on viimasel ajal kuidagi rohkem asja.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles