Valitsuse maksupoliitika lükkab toidu hinna üles
/nginx/o/2016/11/08/6053209t1hf06d.jpg)
4. aprill 2017, 23:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Koalitsioonipoliitikute suurejooneliste lubaduste täitmiseks on valitsus asunud ettevõtetele järjest uusi makse kehtestama ja olemasolevaid tõstma, mille lõppkokkuvõttes maksavad kinni tarbijad.Uue valitsuse olulisemaid lubadusi oli, et madalama sissetulekuga inimestele peab jääma rohkem raha kätte. Selleks otsustati tõsta tulumaksuvaba miinimumi nõnda, et mida väiksem palk, seda suurem osa sellest on maksuvaba.
Nüüdseks on selge, et selline armulikkus on sama petlik kui võõrasema ulatatud punapõskne õun Lumivalgekesele. Selleks, et eelarve puudujääke lappida, tõstetakse kodumaiste tootjate maksukoormust, mis kõik väljendub toodete lõpphinnas. Seega kui ühelt poolt lubatakse uuest aastast madalapalgalistele väiksemat maksukoormust, tõusevad suurema osa kaupade hinnad nii palju, et tarbija ei võida oluliselt midagi. Kui juhtub inimene veel autot (häda)vajaduse korral ostma või vahetama, on korraga lubatud suurem rahasumma läinud ja puudugi veel.
Toidutootjad vaatavad suure murega uue valituskoalitsiooni maksupoliitikat, mis näeb ette lisaks kütuse-, elektri- ja gaasiaktsiisi tõusule, raskeveokite teekasutustasu kehtestamisele, auto registreerimismaksu kehtestamisele, vee ja reovee käitlemise tasu tõusule ning magustatud jookide maksustamisele ka uue pakendiaktsiisi kehtestamist. Kõikidele nendele maksudele lisandub veel käibemaks, mis on mitmete Euroopa riikidega võrreldes näiteks toiduainete puhul Eestis üks kõrgemaid.Kui kõiki neid makse eraldi vaadelda, siis ei tundu hinnatõus tõepoolest märkimisväärne. Näiteks magustatud jookide puhul on räägitud vahemikust 16-36 senti liitri kohta. Samas kui kõik loetletud maksud kokku liita, lisada kaubanduse juurdehindlus ning käibemaks, mis on Eestis suhteliselt kõrge niigi, siis on hinnatõus juba oluliselt suurem.Eestis elab iga viies laps suhtelises vaesuses ning toit on just see, mis moodustab suurema osa kuistest väljaminekutest. Leian, et sellises olukorras on jõhker arutada maksutõuse, mis mõjutavad kõiki toiduainete hindu.Kõige kurvem nende maksumuudatuste puhul on see, et mitmed neist ei täida ühtegi eesmärki. Võtame näiteks pakendiaktsiisi. Kavandatava pakendiaktsiisi eesmärk on keskkonnahoiu tõhustamine ning riigieelarvesse lisavahendite leidmine. Reaalsuses ei aita pakendiaktsiisi kehtestamine täita kumbagi. Kinni maksame selle aga kõik meie lisamaksuna.Esiteks, uus aktsiis ei motiveeri ettevõtjaid turule toodud pakendijäätmeid kokku koguma ning taaskasutama. Teiseks puudub juba praegu piisav järelevalve turule toodud pakendite mahu üle ja riigil jäi nt 2010. aastal saamata miljard krooni (üle 60 miljoni euro). Seega karistab uus pakendiaktsiis ausaid ettevõtjaid ning vaatab läbi sõrmede nendele, kes ei deklareeri pakendeid üldse või aladeklareerivad koguseid. Selle asemel, et kehtestada uusi makse, tuleks riigil tõhustada olemasoleva süsteemi järelevalvet.Samuti magusamaks, mis peaks ministeeriumide esindajaid parafraseerides motiveerima tootjaid suhkru osakaalu jookide koostises vähendama ning tarbimise vähenemise kaudu inimeste tervisenäitajaid parandama.Taas kord esiteks − tootjad on juba kuni kümme aastat vähendanud suhkrute osakaalu toodetes ning sellel eesmärgil maksu kehtestamine on nagu lahtisest uksest sisse murdmine. Ainult nõnda, et lõhutud ukse maksab kinni ukse omanik. Teiseks − teiste riikide kogemus toidu maksustamisel on näidanud, et maksustatud toote tarbimine küll väheneb, kuid inimeste tervisenäitajad ei parane. Ehk kui mahlajook või limonaad läheb kallimaks, siis asendatakse see saiakeste, kommide või millegi muu magusaga.
Ja piiriäärsed elanikud teavad väga hästi, et Lätis on juba praegu paljud toidukaubad odavamad. Jookide maksustamine annab veel vaid lisapõhjuse naaberriiki raha viia.
Kõik meie argumendid on seni saanud ministeeriumilt ühese vastuse: üks või teine maks tuleb niikuinii, küsimus on ainult suuruses ja tehnikas. On kahetsusväärne, et riigijuhtimine on võtnud sellise suuna, kus asjaosaliste põhjendatud argumente ei tahetagi kuulata ning tarbijaid petetakse populistlike lubaduste realiseerimisega, mis tegelikkuses ei tee rikkamaks ei riiki, tarbijat ega ka tööandjaid.
Seega ei ole tasuta raha olemas ja keegi peab alati kinni maksma poliitikute rahajagamised. Kahetsusväärselt peavad toidu puhul seda tegema kõik tarbijad.